Aiapidaja raske elu

Ema hakkas mul ca varases keskeas hullult aiandust fännama. Algul piirdus asi lihtsalt olemasoleva aiaplatsi mingisugusesse loogikasse ajamisega ning korrastamisega. Seejärel tekkis juurde peenrakesi ja lillesorte. Hetkel on trend murupinna suurendamisele :P, sest kogu selle lillenduse mustal mullal ja rohuvaba hoidmine ajab hulluks. Kevadest sügiseni istub mamaa kõik nädalavahed keskkööni aias, teatud kehaosa taevapoole. No on ilus ja aga kas neid lilli peab nii palju olema?

Paar paika aga mulle meeldivad väga tal seal aias. Üks on megasuur kiviktaimla, mille loomisesse ma ise kah natuke panustasin - nimelt veeretasime eemalt hunnikust hiigelsuuriraudkive kunagi sinna. Ebanormaalsed. Aga taimla on minu meelest ausalt muljetavaldav.
Teine paik, mis mulle meeldib, on veranda lähistel olev männialune. Pisikesed mättad püsikutega, ilusti toon-toonis ja maitsekas. Nimelt emal vahel kipub tekkima tootsipeenra sündroom nende taimlatega ja siis tuleb karm laps ning õiendab. Viriseb vastu küll aga järgmiseks korraks on lilled oma kohad vahetanud :D.

Mina olen aianduses täielik teoreetik, kiidan kui on ilus ja poes meeldib käia taimi valimas ka. Minu lemmikud ongi madalad kiviktaimla püsikud ning elulõngad-roosid. Neid on emale aja jooksul aeda üks jagu toodud. Kuna maja on pisut kõrgema koha peal ja soo lähedal, siis teevad niisked ja külmad palju liiga. Aga alla andnud nad seal veel pole ja tänagi hull rügamine käis. Ainuüksi muruniitjaid on neil hetkel 3 tk - emal üks siseaia jaoks ja suurem, vedavate ratastega aasa jaoks. Lisaks on onul kah siuke võimsam massin aasal rallimiseks.

Aga noh, tore kui inimesed omale tegevust oskavad leida:). Mina kokkasin ja kudusin, igal oma hobi.

Aga et jutt liiga üksluiseks ei läheks, siis siia olgu lisatud üks paariaasta tagune pilt sellest hiiglaslikust kiviktaimlast. Hetkel too veel täies ilus ei avaldu, külmad tegid liiga natukene ja osad ümberistutused pole veel vohama jõudnud hakata.