Avastasin orkutis kirjandusviktoriini, päris huvitav on neid küsimusi ja vastuseid seal lugeda. Ühesõnaga, ma logelen jälle netis ja too heegellill on endiselt lõpetamata.
Täna oli norm päev aga ma olen mingi "harju.keskmise" tempoga nii harjunud, et pisut rahulikum väsitab kordi enam. Imelik. Selline tunne on nagu oleks puuriida alla jalgupidi jäänud. Selline raske ja abitu olek. Sisetunne, mille tagamaid ma ei oskagi hetkel lahti seletada. Vahel on nii, "sees vaevab" - öeldakse vist selle kohta. Kompad ja kompad aga millegi konkreetse peale eneses ei satu.
Sisetunnet on vahel huvitav jälgida, arvad küll, et see on mingi jura aga enamasti ei ole. Ema räägib, kuidas ma hakkasin 2a keset nädalat akna peal hõikuma, et buss ja buss ja ana & ana. Ema arvas, et lapsel on luulud. Keset nädalat tööinimene teise Eesti otsa ei sõida.
Aga varsti tuli liinibuss, tegi meie akna all uksed lahti ja vanaema astus välja. Lapsesuu ei valeta:), rääkimata tunnetest.
Nii et tuleb edasi kompida, mis see vaeva põhjustab ja mida ma jälle untsu keerasin. Peamine "vaev" tuleb ju ikka untsu keeratud asjadest :P. Et tahtsid parimat aga välja kukkus nagu alati.
Ja kus on mu HHst tellitud pakk? 5 päeva täis juba :(
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar