Videvik

Vanaema armastas istuda õhtuti nii kaua kui kannatas ilma lisavalgustuseta. Ise ta nimetas seda aega videviku pidamiseks. Ma pean ka praegu videvikku. Linna kohal on näha veel paar cm loojuva päikese kuma, kuusekontuurid joonistuvad süngelt punaka taeva taustal. Tuul on vaikseks jäänud ja homseks lubatakse kena ilma. Eks siis tuleb õues rohkem olla, sest EE saatis e-maili, millest teatatakse plaanilisest el.katkestusest. Tegelikult kena neist ju!

Täna sõime torti, koertel olid südamekujulised porgandi-viinerikaunistustega võileivatordid (ema oli teinud) ja meil oli emaga Rimi mammutipäevadelt leitud maasika-toorjuustu kook. Muide, see on ju-be-heaaa...:). Täitsa pidu kohe, iccc. Ahjaa, sajajalgselt kisti juba "ajusid" välja, ei olnud eriti vastupidav mänguasi. Ema õmbles kinni ja tõreles pisut aga ma kardan, et see meil kaua ei kesta.

Väike ehmatus oli ka. Taluhoovis peesitas Härra Nilsson (kass) ja ma ei jõudnud nii kiiresti reageerida kui Suska, kes lendas autost välja kassi suunas ja hakkas teda taga ajama, liikudes koos niiviisi maantee suunas (meil on talu suure maantee ääres kohe). Õnneks tuli sirelihekk vahele ja Suska korraks seisatas, et nõu pidada. Karjatasin hääle kähedaks, tagasi pööras! Jalutusrihm lohises sabas ja ma sain ta ikka kenasti kätte. Totaalne ehmatus.

Kui see krunt nii teeservas poleks, siis ma ei pabistaks. Üldiselt on ta ju üsna mömm ja hoiab minu lähedusse, mõlemad on seda. Aga too kass ajab pea täiesti segi. Kuna korra varem juhtus selline seik Blackyga, siis too istus seekord õnneks autos nagu post. Ilmselt oli meeles, et minuga nalja ei ole. Röögib kõrvad lukku ja on tükk aega pahane:). Nii et vähemalt üks koer kuulab mul ikka sõna ka, isegi kui peaks lahti pääsema. Unustasin ju suure ehmatusega autoukse pärani.
Nii et õnnelik apsakas. Shotlase reaktsioonikiirus ja olematute jalgade kiirendus on ikka hämmastav. Nilsson vaeseke sai ilmselt shoki :(

Herr Nilsson on onu kollane kass, isane loom. Selline jutukas vestleja:), hästi armas ja vanasti käis Blackyl habet pesemas. Tema tõttu mul üldse tekkis plaan kass võtta, sest nad klappisid nii hästi. Kui ta aasal vastu tuleb ja talle hüüda "hei härra Nilsson, kuidas läheb?" Siis kuuleb vastuseks üht-koma-teist tema kassielust :). Tema sõna, muide on alati viimane. Naljakas triibik, valgete sokkidega.