Lapsed, köök ja kirik

Seoses vanaemaga võiks kirikuteemadel rääkida veelgi. Kõik tema lapsed olid ristitud ja leeritatud, need tähtsündmused olid peres alati olulised ja kogu suguvõsa tuli kokku. Pidu oli aus:). Ristivanemaid valiti minu meelest rohkem kui 1 ristiisa ja- ema. Oli vist niiviisi, et poisile kaks ristiisa ja üks ristiema ning plikale siis vastavalt kaks ristiema ja üks ristiisa. Ristivanematest peeti lugu, käidi külas regulaarselt ja sünnipäevadel, samuti käisid ristivanemad oma "võsukesi" vaatamas.

Vanaema käis kirikus alati pühade ajal - palmipuud, jõulud, ülestõusmine, nelipühi, emadepäev jne. Samuti tuli kodus jälgida, et kunas mune värvida või kaski tuppa tuua jne. Iga aasta jaanuaris tuli minna kirikusse ja osta kirikukalender, vanasti kiriklikke pühi tavalistesse kalendritesse ei märgitud. Seal olid ikka kosmonaudid ja leninid.

Aeg-ajalt käis vanaema ka pühapäeviti kirikus. Nõuka ajal ma ei mäleta, ikka vist käis ka aga hiljem regulaarselt. Jumalateenistusel algselt ja hiljem hakkas kooris laulma. No see koor oli nagu ta oli, mõned mammid ja papid ning sekka mõni noor, keda vanemad olid suutnud ära moosida. Mitte et inimesed ei laulaks või oleks midagi kiriku vastu otseselt olnud, seda mitte. Probleem oli pigem selles, et kirikus puudus (ja puudub ka praegu) küte. Talvised käigud seega olid väga karmid. Proovi tehti käärkambris, kus oli pisikene malmahi. Hiljem ka õpetaja majas, kuid seal oli ka külm. Jumalateenistuse ajal lauldes on õhus näha hingeauru. Seal on isegi suvel nii külm, et peale 1,5h teenistust värised nagu haavaleht. Meenub üks kunagi loetud lugu maakirikuõpetajast, kes omaette mõtiskleb, et kas keegi nendest paarist mammist tema juttu kuuleb ka. Nimelt oli ka seal jutustuses kirikus nii külm, et mammidel oli sada rätti peas :P
Too laulmise teema oli talle oluline, eriti kui lapsed laulsid. Siis tuli pisar silma ja sai kaasa joriseda. Õppis ta ruttu ning kirus neid, kes partiid selgeks ei saanud, ju tal oli siis igav:)

Too kirikuelu seest poolt on väga omapärane. Ma olen selles siukseid legende kuulnud, et ei tahaks kohe uskuda :). Nimelt on siia sattunud ikka siuksed vallalisi vanamehi läbi aegade ja kohalikud mutid on nende pärast kakelnud, ka füüsiliselt muide. Vanaema rääkis, kuidas kunagi läks kismaks altarile toodud lillede pärast. Juhtum päädis sellega, et üks mammi teisele kirikuvõtmega silma siniseks lõi:). A too oli ka väärt tegelane, kelle pärast kakeldi, sai pärast lausa piiskopiks ja puha.

Viimasel ajal ei taha siin õpetajad sugugi paigal püsida. Konfliktid kohaliku võimuka praostiga ja erinevad vaated elule. Vana kool ristub uuema modernsemaga. On olnud ridamisi praktikante ja pereinimesi, tulevad ja lähevad. Vanaemale osad uuema aja tüübid ei meeldinud. Üks tema meelest rääkis liiga valjult, teine liiga vaikselt. Üks ei pidanud viisi ja teine ei andnud õpetaja mõõtu välja. Eks kogudusele meelejärgi olemine ongi vist keeruline töö :).

Ma ei tea, et teised õded-vennad oleksid olnud kirikuinimesed. Leeritatud küll ja pühade ajal käisid kirikus ka, vähemad osad nendest. Või oli see pigem kasvatusest, et nii oldi harjunud ja see pühade järgi juhindumine andis mingi rütmi elule. Samas pühi pidas vanaema ausalt. Said riielda, kui jõulude ajal käsitööd tegid nt. Tuli panna ikka puhas riie selga ja istuda käed rüpes, juttu ajada. Aga nood pühad olid ka segu paganlikest kommetest, nagu paljudes peredes on siiani ilmselt. Koduõllega sussitamine ja saunas käimised jne olid olulised ning käisid rituaali juurde.

Huvitav on aga see, et mu teine vanaema oli pühapäevakooli õpetaja aga sellest ei räägitud isapoolses peres mitte kunagi. St mina ei ole otse neid rääkimas kuulnud. Kas oli see toonud nõukaajal nii valusa "laksu", et püüti järgnevaid põlvi teadmatuses hoides säästa? Ei tea, kuulsin ma seda väljaspoolt peret, inimeselt, kes tema käe all oli õppinud.
Aga noh, võibolla on see hoopis sellest, et tegemist lahutet perega. Ma tean nondest vanavanematest üldse suht vähe, sedagi pigem kunagistelt naabritelt ja kaugetelt sugulastelt. Mul on vanaemast ja vanaisast ainult paar fotot, isa lapsepõlvest samuti mõned pildid. Ja need ma sain kingituseks ühelt vanainimeselt, kes armastas tegeleda fotograafiaga ning kelle naabriteks vanavanemad kunagi ammu olid. Elu vahel on selline veider:) aga mul on hää meel nendegi fotode üle.