Kohvioad

Vanasti ei olnud kohv sellistes pakkides nagu meil praegu kaubanduses müüakse. Kui üldse kohvi kätte sai, siis oli see ubadena. Enamasti oli defka aga kuna meil oli suguvõsas üks mammi, kes töötas inventeerijana (keegi, kes teeb poodides inventuuri, ilmselt mingi riiklik kontrolli vms), siis tema kaudu saime ube ja suitsuvorsti:).
Ube osteti alati paari kilo kaupa ja neid jahvatati spets veskiga. Kui aus olla, siis see lõhn oli muidugi kordi parem kui see, mis praegu kohvipakist tuleb. Selline värske ja mõnus! Jah, ma tean, et ube müüakse ka praegu aga kesse viitsib neid siis jahvatada jne. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Kord juhtus meil niiviisi, et külalised tulid ja kohvi oli vaja teha. Aga kogemata kombel polnud majas elektrit ning vanaemal oli paanika. Tol ajal elas meil onu kah veel sama köögi peal ning ühes nurgas olid "installeeritud " tema köögivarandusenatukene, sh veski, mehhaaniline. Noh selline vändaga, mis käis klambriga lauaserva külge. Pipraveski too oli aga vanaema arvetas kõlbas suurepäraselt ka ubade jahvatamiseks. Ilmselt sai seda eelnevalt puhastatud ka aga midagi läks siiski nihu ja kui kohv valmis sai, maitses see täpselt nii nagu pipar kuumas vees maitseb. Jah, kohvi "tatsh" oli ka joogil man aga see oli teisene. Pipar jääb pipraks, ükskõik palju seda kohvikoostisesse ka ei satuks. Suur kannutäis tehti ja pakuti külalistele ikka ka. Ma ei mäleta tagajärgi aga ma mäletan, et piprakohvi meenutati meie peres aastaid.