Kas ma peaksin muretsema?

Me käisime eile koertega linnas üle pika aja. Tähtis päev ja kõik elevil. Ema võttis kaasa lausa padja - Blackyle :). Nimelt sõidab Blacky enamasti esiistmel ema süles aga kuna tal on vaja võtta kurvi, sättida end paremini istuma või niisama paigal tammuda, siis ema tassib vahel kaasa oma kintsude säästmiseks diivanipadja. Suska koht on all jalgade juures, omas koopas.
Sõit oli pikk ja päev oli kirju. Seekord tegi Blacky tädiga viineripirukaid ja võisaiu. Kuidagi õnnestus tal tädile selgeks teha, et mmitte kõik viinerid ei peaks minema pirukatesse. Sai küll räägitud, et ei ole vaja midagi anda. Aga noh, see 1 miniviiner ei tee veel miskit :P
Suskaga käisime kaelarihma Horteses valimas. Õudselt oli rahvast jälle nagu eelmiselgi korral. Parkimiskohti praktiliselt ei olnud, ootasin 5min, kuni üks pere end minekule säädis ja siis pätsasin nende koha. Koeranänni pool nägi seekord mustem välja kui tavaliselt. Huvitav, et koeraomanikud koertel silma peal seal ei hoia. Nägin üsna mitmes kohas märgistamisjälgi. Ja pidin kogu aeg Suskat valvama, et too üle pissima ei hakkaks. Ta pole küll isane aga millegipärast on tal õues jalutades kombeks (Blackyl ja Tripsul ka) kõik jäetud märgid üle lasta. Noh ja see pood oli neid täis.
Koeri oli ka. Üks mops talle ei meeldinud (mulle ka ei meeldi mopsid :P) ja too pisike putukas ilmus nii rutt päevavalgele, et Suska ehmatas ja mina omakorda tema kisa peale. Tal oli flexi ja vabakäigurezhiim. Õnneks perenaine otustas ikkagi natuke ohjata. Ühte shotikat nägime ka ja siis tuli jack russel. Oh, see oli siuke "oma kandi mees", kohe oleks mänguks läinud. Meeldis väga. Aga ega me siis mängima ei läinud, rihm ikka vaja ära valida. Tehtud!
Ja siis, ohsa imet, ilmus välja üks suur imevalge iludus. Suska istus maha ja vaatas armunud ilmel. Mina ei tea, miks neile just suured koerad õudselt meeldivad. No täitsa naelutatud oli. Koer oli kena muidugi ka, ma isegi ei tea tõugu. Siuke kelgukoer, suure koheva karvaga. Rahulik ja hästi hea temperamendiga.

Rihmad, kops ja asalead ostetud aitasime veel ühel papil tuule käes lendu läinud lillesibulapakke püüda:) ja tagasi tädi juurde, pirukaleeee!
Noh, päev oli väga pikk. Koju saime alles peale 20 ning koerad olid niiiiii väsinud. Blacky pidi ju kogu aeg teed jälgima ja Suska igas kurvis istukile tõusma ja vaatama, ega me kohal ei ole?
Ta ei saanud tädi juures magada, sest kõht läks jube tühjaks ja mul polnud nende sööki kaasas. Muud ei antud ka, karm perenaine :P. Nutt ja hala, ma ütlen, Suska oli näljane ja pahur. Kui koduuksest sisse sai, kimas joonelt söögi manu.

Hommikul ärkasin mina varem! Täiesti tavatu, ma ütleks. Suska tuli seltsiks kööki aga jäi kohe uuesti magama. Blacky ilmus välja alles siis kui sms jalutamise kohta tuli. Kell hakkas 9 saama...
Jalutasime siis kambakesi natukene ja tüübid kimasid uuesti magama. Siiani magavad... kaks unekotti :). Teah, kas peaks nad ikkagi õue nüüd ajama või... kuidagi nii harjumatu.