Ma nägin täna vanaema unes. Selge ja kummaline unenägu oli. Ta oli suht vilets nagu ta meil viimasel ajal oli, me aitasime teda kahelt poolt kõndimisel. Oleksime olnud nagu kuskil külas, olid ka kõik need, kes tema läheduses viimaseid kuid olid. Minek oli rongile ja see oli raske, kuid mingil hetkel läks vanaema ise. Ma veel imestasin, et temas on endiselt veel nii palju seda va kangust.
Siis ma ärkasin, keset ööd. Kurb oli, esimene selline uni 4 kuu jooksul... ja esimest korda nii kurb. See on niii imelik. Ma ei nutnud siis mitte tilkagi. Ma ei tea, miks. Ta oli vaat et kalleim inimene perekonnast, kes mul oli, ja ma olin nagu võõras. Inimese katserefleksid on vahel kummalised. Parem hilja kui mitte kunagi...
Vanasti öeldi, et surnu nägemine tähendab ilmamuutust. Hommikul avastasin maja eest esimese lumevaba murulapi, on suur sula.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar