Ema juures peab reeglina ema andma süüa, siis suhtutakse sööki kui millessegi kuninglikku. On isegi juhtunud, et minu poolt köögist toodud söök põlatakse ära. Siis võtab ema kausid, viib uuesti kööki ja tuleb sealt suure kiitmisega, et ohh vaadake nüüd, mis head mul siin on. Süüakse ja isuga :D.
Täna oli jälle mingi tuju. Suska ei tahtnud üldse, magas niisama. B jorises ja sättis end ema juurde istuma. Lõpuks ema tõstis kausi laua peale ja tegi sellise näo, et kohe sööb ise ära. Kusjuures polnud mingi labane krõbu nagu nad nädala sees saavad. Frikadelli suppi oli natuke krõbudele peale pandud:) aga ei ikka ei kõlvanud. Lõpuks pakkus ema Blackyle süüa niiviisi, et kauss oli tema käel ning maadam otsustas, et ok, ma siis söön. Täitsa jabur :D. Ta on emale täielikult pähe istunud. Soovitasin emale järgmiseks korraks katta Blackyle ka koht ning ärgu unustagu tassikest teed.
PS. kodus on maadam madalam kui muru ja mina tal siukseid trikke teha ei lase, va see et seltsis sööme;). Aga ema juures on ta boss.
Kõiki neid Shotikate lugusid siin lugedes jääb ikka vägisi mulju et tegu on äärmiselt ülbete tegelastega.
VastaKustutaProovi mu arvamus ümberlükata :)
PS Tegelt peaks proovima neid pildistada...aga mul pole ühtki tuttavat isendit...pole neid ka Pärnus näinud.
Ülbed tegelase, irw.
VastaKustutaAga eks sa tule ise veendu, 1. mail on Rocca al mares shotikatele ja nende omanikele piknik plaanis. Algus kell 12.
Hmm. Olen siin mõtisklenud shotika elumõtte üle. Esiteks ütles ilmselt jumal neile koertele loomise ajal, et pange tähele, nüüd ma teen midagi tõeliselt ilusat, sest alaväärsuskompleksi (noh et lühikesed jalad või jäme kere:) põdevat shotlast pole ma veel kohanud. Vastupidi, nende arust on kõik nende juures lihtsalt täiuslik. Teiseks, elu on mõeldud nautimiseks. Ja seda kuidas elu nautida, võiks inimene nende käest õppida:)Kolmandaks on nad raudpoltkindlad, et on oma perele suureks õnnistuseks ja rõõmuks ja nii kummaline kui see ei ole, ega keegi eriti vastu vaidlema ei kipu:)
VastaKustuta