Alati kui ma shotikate foorumist loen kurbi sõnumeid, läheb meel nii kurvaks.
Reaalselt tuletatakse meelde, et inimestega võrreldes elavad meie lemmikud häbematult lühikest aega... Fredit ma vahetult ei tundnud aga kahju on ikka... Fredi perenaine aitas Blackyt eelmisel kevadel nõuga kasukakasvatamise teemadel. See oli tema esimene sõnavõtt meie foorumis ja peale seda jäi ta meil aeg-ajalt meditsiinilisi tutvustusi veterinaariast kirjutama. Fredi oli 8aastane, mis on shotlase elukõveral toekas täisiga. Kurb.
Aga et elu edasi läheb, sellele on vihjed ka samas postituses olemas. Kes kord südame shotlasele on andnud, see ei pääse. Ainult nii on võimalik rasked hetked üle elada.
/me läheb vasakule ära ja võtab oma shotikad kaissu/.
PS. Ja et maailmas valitseks tasakaal, siis positiivse sisuga uudis ka - mede shotikate sõbranna Tripsu sai nädalavahetusel vanaemaks. Nii et kui kellelgi peaks olema huvi landseeride vastu, siis võtke nendega julgelt ühendust.
Sain just teada, et meerikamaa sugulaste hunt olijaanuari keskel koerte paradiisi läinud. Õudselt kurb on, ta võttis meid õega seal olles kohe sõbraks. Nüüd viis ta vähk :(
VastaKustutaÜldse on jube kurb ja abitu tunne kui mõne koeraga midagi juhtub.