Minevikujutte

Leidsin üles märkmed, mida ma vanaema juttude põhjal läbi aastate teinud olin. Ega ta alati ei tahtnud rääkida ja vahel ei mäletanud ka aga siis kui meenutama hakkas, tuli ruttu pliiats haarata ja märkmeid teha. Mõnes mõttes olen tänulik iseendale, et mul see oid tol hetkel peas oli. Praegu ei oskaks keegi enam neid liine nii ja naapidi analüüsida ja nimesid kokku viia.

Vanaema (minu ema ema) emal Liisal oli õde Neti, poolõde Mann (vanaema ristiema) ja vend Anton. Liisa ema oli teomehe naine ja elas Anija mõisas, tööliste majas. Liisa abiellus Kristjaniga (vanaema isa), kes oli Anija mõisas sepp. Too vanaisa sepapada on siiani alles. Kui Kehra teelt alla mõisa poole keerata (tee viib käänuliselt Piibele), siis kohe seal esimeses kurvis vasakut kätt on üks pisike puithoone. See oli vanaisa sepapada. Vanaema rääkis alati, et tema kuuma ei karda, ta on sepa tütar. Kristjan olevat olnud juba täitsa vanapoiss, kui naise võttis:). Nii räägitakse. Kristjan oli see mees, kes armastas palju muusikat ja mängis ise simlit. Õpetas lapsi selle saatel laulma ja veel mitmehäälselt. Aga sellest olen ma vist korra juba kirjutanud.

Mingil x ajahetkel koliti Alaveresse, ajahetke ennast ei ole ma fikseerinud, ilmselt vanaema ei mäletanud. Nooremad lapsed sündisid seal, seega arvan, et see võis olla 1930ndate algus ehk või pisut enne.

Alavere ajast vanaema palju ei rääkinud, kuna lapsi oli palju, pere suur ning juttudest jäi mulje, et ta elas pigem oma tädi juures ja käis sealt koolis. Kool asus Pikva mõisas. Juttudest on meeles lood koerast, kes kotti kandis kooliteel (pikk tee ja metsavahelt minna, koeraga oli seltsim). Ja kellele tuli alati anda kaasa kojuviimiseks üks roigas, muidu tagasi ei läinud:). Meenuvad ka sakstelood Kiviloo mõisast, linnukoerad ja mõisarahva perepojad jms jutud. Mõisaportaal ütleb, et mõis riigistati 1919... huvitav, sest ma mäletan täpselt, et vanaema juttudes oli palju lugusid just mõisarahvast aga ju nood siis ikka elasid seal sees edasi. Riigistamine tähendas vist pigem maade ümberkantimist vms. Peaks ajalooõpikuid lappama :P

Vanaema sattus siiakanti väga proosalisel põhjusel, tuli tallu tüdrukuks. Lisaks perepojale elasid talus tol ajal veel kaks õde - Aliine ja Elisabeth ning vanaema tulevane ämm Anna. Huvitav on see, et ma mäletan oma lapsepõlvest, et vahel Aliine oli vanaema peale natuke pahane. Enamik etteheiteid käis teemal "suure perega hakkama saamine ja probleemid lastega jne". Kui ma nüüd oma märkmeid vaatan, siis selgub, et ega see pere ka väike polnud, vanaisa oma siis. Vanaisal oli tegelikult kokku 4 venda ja 3 õde aga 3 last surid esimesel eluaastal ja 1 elas 7aastaseni. Vanaisa vanem vend Voldemar suri sõja-aastail.
Läks nii nagu ilmselt minema pidi, pere vanapoiss (jälle:P) võttis naise ja päris talu. Võibolla oli see üks põhjus, mis õdede kriitika taga tegelikult peitus. Ei tea, ja see pole enam oluline kah.

Vanaisapoolsest liinist on teada veel, et vanaisa onu Ants töötas linnas kriminaalpolitseis ning tema naine Anna oli Poskade juures olnud teenijaks. Nendest on mul ka üks kena pilt olemas perealbumis. Vanaema juttudest on meeles, et nood olid natuke rikkam rahvas ning tegid lastele vahel kalleid kingitusi.

Nii nad seal talus siis elasid ja mulle tundub, et hästi elasid. Vähemalt ei suuda ma meenutada ühtegi halba lugu vanaisaga seoses, ei lastelt ega vanaemalt. Napsu ta armastas, seda ma olen kuulnud aga probleeme see ilmselt peres siis ei põhjustanud. Võimalik, et tol ajal olid nood kogused ka teistsugused.

Vanaema noorena tegi igasuguseid talutöid. Mäletan jutte linakasvatusest, lina lõugutamisest, pleegitamisest, ketramisest ja kangakudumisest. Samuti vokiga töötamisest (talvine töö oli, hea samal ajal juttu vesta) ja villase riidekanga kudumisest jms. Ilmselt tehti kõik kehakatted ise valmis, vähemalt mingi ajahetkeni kindlasti.
Meil on pilt vanaema esimesest kahest lapsest, kus mõlemal on seljas vanaema õmmeldud riided. Poisil traksidega ägedad põlvpüksid, trakside küljes hiigelsuured valged nööbid. Mulle meeldib see pilt, sest sellega on seotud lugu ka.

Vanaema ütles, et esimene laps hellitatakse alati ära, raudne reegel. Nii ka tema poiss, jonnis ja rääkis külameeste eeskujul rumalasti :P. Pidid minema kuskile välja ja vanaema nägi hullu vaeva, et uued riided õigeks ajaks valmis saada. Ja poiss, va sindrinahk viskas uute pükstega end porilompi.

Mida rohkem lapsi sündis, seda enam teised nende järele vaatama pidid. Ega see vist ei meeldinud eriti aga noh, see oli osa tolleaegsest nn töökasvatusest ilmselt. Varakult talutöödele appi ja lastekasvatusse kaasati ka.

Terve see pere on siuke sitke ja kange, mina ei tea, kellelt see päritud on. Uhkust on ka aga vähem, kangust on kohutavalt, et mitte öelda masendavalt palju :P. Kas mõjuvad olud nii või on see veres, geenides. Järgmine põlv on kuidagi nii teistsugune, mõned erandid ehk.

Vanaisa käis sõjas, elas selle üle ja tuli tagasi haige maoga. Maovähki ta lõpuks ka suri.

Peale sõda olid olnud kummalised ajad, nt läks mingil kummalisel põhjusel põlema talu. Arvatavasti süüdati. Aga maja ehitati oma jõududega uuesti üles, vist 1950ndatel. Ema mäletab vahepealseid aastaid ühes teises talus, järelikult pidi see olema peale 50ndat aastat.
Põlengu tõttu pole meil alles ka midagi vanadest taluriistadest, ei mööblit, vokki ega muid tolle ajale iseloomulikku. On paar vanaisa tooli ja vana laud, riidekirstu mäletan ka, kuid see vist saadeti hiljuti lõkkesse. Rotid olid oma töö teinud ja koid.

Nii et hetkel on siis see suht 50ndate talu, kuigi ajalugu on kohal pikk. Ja huvitav.
Meil on alles selline plekist suur toru, kuhu sisse pandi majapaberid - maade plaanid, kohaostu paberid, pärandidokumendid jms. Seal on väga vanu pabereid, nt mitmeleheküljeline akt ajast, mil vanavanaisa mõisnikult koha päriseks ostis. Alla oli kirjutanud mõisaproua von Stackelberg.
Akti kohaselt jäi mõisarahvale õigus nendel maadel jahti pidada nt. Kohustusi oli vanaisal ka, nt suured maanteed lumevabad hoida ja võsa hooldada jms. Peaks need uuesti üles otsima, võibolla hakkab hammas nüüd paremini peale tekstile. Kui ma õigesti mäletan, olid nood saksa- ja venekeelsed, tindiga kirjutatud käsikirjalised materjalid. Selline kõrgema taseme kalligraafia :). Mäletan, et mõõtühikutega olin hirmsasti hädas, et kui suured nood maad ikka olid. Maaplaanid olid Eestiaegsed, neid oli kena uurida - värvilised ja iga põõsas peal:). Vot.

Siuksed lood siis tänaseks hommikuks. Aga nüüd me läheme sõbrannaga jalutama:). Head päeva!