Eile enne uinumist lugesin oma köhatee kõrvale uut Pere ja kodu ning avastasin lõpuks ometi midagi elutervet ja normaalset - intervjuu Andres Maimikuga. See oleks nagu ühest paar päeva tagasi toimunud jutuajamisest maha kirjutatud:). Hea oli lugeda, et Eesti Vabariigis on ikka selliseid inimesi ka veel alles, kes laste hullumeelset "drillimist" ebanormaalseks peavad. Mõned tsitaadid:
"Täiskasvanute maailmas hierarhiseeringute vastu ei saa. Tõepoolest, osad on osavamad, kurjemad, nutikamad, kiiremad kui teised. Osad on alfad, osad on beetad. Aga kui sedasama sotsiaaldarvinistlikku mudelit hakatakse kohandama lastele, kellel peaks olema võrdne stardiplatvorm, siis muutub ühiskond kuidagi kalgiks"
"Minu meelest on selle panus rahvamajandusse suhteliselt tühine, kas laps õpib lugema nelja- või seitsmeaastaselt. Ainult drillimise algus nihkub aina varasemaks, kuni sõime ja sünnitusmajani välja. Ja sellega võtame lapselt lapsepõlve ära"
"Ma arvan, et lastest, kellel see lapsepõlv on õhuke - see on väga spekulatiivne arvamus -, tulevad tulevikus ka inimsuhetes kalkuleerivad ja edule orienteeritud täiskasvanud. Miks ei võiks õpikallakuga lapsed käia rüblikutega ühises koolis? Miks ei võiks nad elu tundma õppida? Miks mitte teha seda lapsepõlves, nagunii kerkivad hiljem üles sotsiaalsed barjäärid."
Siin on Maimikul loogikaviga või pigem eluvõõras pilt :). Neid rüblikuid on ikka nois tipmistes koolides ka. Siinkohal meenub just sõbranna hala, kuidas klassi kõige julmemat terrorist ei õnnestu vanematekogu, politsei ja lastekaitsetöötaja koostööl koolist välja saata, kuna munitsipaalkooli solidaarsusmaks annetusosaku näol on ju nii oluline. Direktor ütleb, et kooli käed jäävad lühikeseks ja nii kannatavadki klassikaaslased ning õpetajad ühe põhikooliklassi kuti terrorit. Kes maksab, tellib ka muusika.
"Arvan, et kui laps on mõnel spordialal hea, siis ei ole vanema ülesanne võidujanu tagant õhutada, vaid hirme maha võtta. Hirmu konkurentsi ees ja selle ees, mida teised temast arvavad, kui ta ei võida... Lapsepõlves on kohutavalt palju irratsionaalseid paineid, me peame harjutama lapsi nendega toime tulema. Mitte sisendama kogu aeg, et peab iga hinna eest läbi lööma"
Ah, mis ma ikka kopin, lugege ise ajakirjast edasi. Väga mõnus jutt on sel Maimikul;).
Tegelikult ma isegi ei oska ennast panna teise olukorda. Noh, et mis oleks olnud siis kui... palju see haridus siis ikka inimest rikub, ic. Oma elukogemuse põhjal võin ma väita, et tunduvalt olulisemad on olnud minu kujunemisel erinevate eluhetkede vaimsed liidrid, mitte niivõrd keskkond või haridus. Kõike saab ju õppida kui omal tahtmist, kuivõrd see aga sind ennast loomupoolest muudab (kui sa just ise ei taha), on omaette küsimus. Reaalses elus, igapäevases töös mängivad rolli ju hoopis teised omadused. Mida rohkem ma olema elukogemusetaaka kogun, seda rohkem ma selles veendun.
mul on just see teema päevakorras:) tore jutt. ma polnud maimikut lugenudki.
VastaKustutaJah, päevakohane teema :)
VastaKustutaMa olen neil teemadel aina mõelnud ja mõelnud ja aina uued mõttelõngad hakkavad jooksma.
Drillimine kui selline enne kooliaega on mulle ka sügavalt vastukarva, minu õnneks on oma laps end suht ise õpetanud ;)
Ja su postituse viimase lõiguga olen ka nõus :) Need vaimsed liidrid võivad paljudel juhtudel olla ka needsamad õpetajad, klassijuhatajad. Neil ikka oluline võtmeroll laste huvi hoidmisel...
Mina töötan õnneks sellises kollektiivis,kus kõik on asjalikud ja vanal liugu ei lase. Kusjuures enamus on minu enda õpetajad ja kaua, nii umbes 30 aastat koolis olnud. Muretsevad ennast laste koduste probleemide üle haigeks jne.
VastaKustutaAga on meilgi olnud poisse, kes terroriseerivad tervet kooli. On õpetajad proovinud hea ja kurjaga, abi väljast palunud ja lõpuks lastega koos hambad ristis päevi lugenud, mil poiss 17 saaks, et võiks talle nägemist õelda.
Aga pealkirjale viidates...ma paneks kohe sada hüüumärki sinna. Kusjuures teadmist, kuidas seda teha, et lapsepõlv säiliks, ei tea. Kurb et täiskasvanuelu nii vara tänapäeval peale surub.