Mul on lapsest saadik meeldinud vaadata detaile. Raamatuillustratsioonides, joonistuses, ühesõnaga pildilises materjalis eelkõige. Üks mõnusamaid kogemusi lapstepõlvest oli avada Pipi Pikksuka raamat (mul oli see variant, kus muidu oli suht ilma illustratsioonideta, puna-must-valge kujundus, kuid peatükkide vahel olid suured üle kahe lehe värvilised joonistused) sealt kohast, kus Pipi käis poes. See oli megalahe pilt - tumekollasel taustal palju vidinaid, mida võis tundide kaupa uurida. Täielik unistuste pood! Teine raamat, mida ma fännasin oli Mare Vindi reprode kogumik.
Ma tunnen midagi analoogset, kui ma jään uurima kollaazhe ja noid mixed media lehti. Kummaline kiiks ilmselt :P, ma ei oskagi seda tunnet täpselt kirjeldada. Selline magnetina pildis kinni olek.
mulle meeldis ka lapsepõlves see pipiraamatu pilt. üldse seal olid ägedad pildid.
VastaKustutaKas Sa VARK testi oled teinud? Mina tegin ja sain kinitust sellele, et olen visuaalne õppija :) st ka mulle meeldivad illustratsioonid.
VastaKustutaAga testi leiab www.vark-learn.com ja seal saab seda lausa eesti keeles teha.
Aitähh, Egater! Proovisin, tulemus:
VastaKustutaVisuaalne: 7
Kuulmispõhine: 4
Kirjutamis- ja lugemispõhine: 3
Kinesteetiline: 8
huvitav:).
Siis peaksid sulle meeldima Mauri Kunnas'e raamatud- nt 12 kinki jõuluvanale (http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?23821) - seal on detaile nii, et mühiseb. Iga kord kui raamatu kätte võtad avastad mingi uue päkapiku, loomakese vms kuskilt piilunas. Tegelased on nii vahvalt kujutatud, et lausa tunned kui lõbus neil on. Ja ehmatused on ehtsad :)
VastaKustuta