Mäng,mäng,mäng

Koerte mängulusti on vahel hea kõrvalt vaadata. Suska on alati valmis mängima, iga ilmaga ja igal kellaajal. Blackyt peab natukene motiveerima, nii naljalt ikka lollusi ei tee ju:P. Siis meelitadki nii et keel sõlmes, et too palli ja mängime ja too palli. Jube elevil on aga palli tooma minna ei viitsi. Suska tooks või kõik kohale, mis võimalik aga ma püüan teda ignoreerida, et B mängule saada. Lõpuks siis tekib B näole ilme, mis nagu ütleks, et Nii, no kaua võib! Siis kimab tõtakal sammul pea püsti magamistuppa ja... tuleb kõige suurema palliga, mida ta leiab sealt. Selle kohale toomine on vaatamisväärsus omaette, sest tolles on pisut õhku ning seee tuleb enne välja timmida, et tekiks lohk, kust haarata. Samal ajal sahkerdab vasakul ja paremal nagu ründaja pallimängudes Suska, kes üritab ka pallile hambaid taha saada aga väga huvitav pole, kuna mina olen kaugel. No suure lärmi ja kolinaga ning läbi häda saavad selle palliga siis lõpuks minu juurde. Nüüd on minu ülesanne pisut kaasa aidata, et tekiks mänguhoog. Ja siis lasevad juba kahekesi edasi. Aeg-ajalt on vaja jälle tagant utsitada, et hoog ei raugeks aga üldiselt kui juba mänguks läheb, siis raudselt pool tundi plörravad selle palliga ennastunustavalt kindlasti.
Vahel üritab Suska mängu tuua uusi elemente, nt üritab palli haarata nii, et suus on veel üks pall. No loomulikult rikub see mängu ilu ja ajab hinge täis. Siis kuuled hingepõhjast tulevat "mhhhh"-i. No just nii nagu inimenegi teeb, kui miski untsu läheb või oma ideid ei saa ellu viidud. Südamest ja peaga kaasa noogutades.
Suska üldiselt teeb rohkem häält kui Blacky, st siis sellist mörinat-lörinat. Meenutab mulle alati Lea ütlemist Anoukile, et palun ära tee NII koledat häält. Et kohe imelik hakkab, et selline õudne lörin pisikesse koera ära mahub. Otseselt see kuri pole, aga nagu omamoodi kõne või märguanne, mis võõrale kõlab nii, et vaju häbi pärast maa alla. Täna jälle õues tegi seda häält ja minu endine pedagoog tegi märkuse, et küll need koerad on ikka tigedad. No missa kostad!
Blacky hääled on teistmoodi. Ta möriseb ka mängu ajal aga see pole selline lõvikutsika mörin, vaid viisakam pisut. Aga tema "nootidesse" kuulub jälle midagi sellisst, mida Suskal pole - ohkamised, vilistamised ja puhkimised. Ta on eluaeg selliseid "vilesid" kuuldavale lasknud, et kui ei teaks võiks arvata, et mul on saja-aastane koer, kes kohe üldse ei jaksa külge keerata, ringutada või liikuda. Läheb õhtul magama, teeb pesa nii et terve maja kajab. Siis saab aseme enamvähem OK, heidab pikali ja hingab välja nii umbes minut aega HÄÄLEGA. Selline inimkeeli ümberpandult "ooooooohhhhhhhhhmmmmmmmm". No täitsa lõpp. Naljakas on, minul vähemalt. Mina ei tea, kust ta seda õppinud on aga selline virisemine ja ohkimine on tal kogu aeg kombeks. Suska puhul pole ma midagi sellist täheldanud. Too haigutab vahel porgandi häälega, seda küll ja see on ka naljakas:). Ja unes vehib käppadega ning haugatab ja seletab.
Mõlemad on nii omamoodi aga samas nii sarnased.
Hommikuti kui taipavad, et ma olen nüüd ärkvel ja võib tüüdata, siis tekitavad voodi ette paisaamise saba:P. Ehk siis kordamööda kõnnivad käe alt läbi. Ma ei viitsi alati kohe voodist välja ronida, panen käe üle voodi serva rippu ja nood siis sahkerdavad seal. Self Service:)
Suska muidugi trügib ja käib 70% rohkem kordi kui Blacky, ma kasuka järgi tunnen ära. Vahel jääb lausa seisma ja laiutab, et Blacky ei mahuks. Siis õiendavad natuke ja B trügib ikka oma paikorda ka saama. Kusjuures Suskal on veel üks huvitav komme - ta põksib peaga nagu kass. Kergitab esikäppadega pisut oma pead sulle peopessa ning lükkab end käe alt läbi. Täpselt nagu kass teeb. Ta ringutab ka kassi moodi, küüru selga ajades ja siis kogu ringutuse kerest läbi lastes. Kassiga koos kasvanud loom, mis teha. Mina usun küll, et nad ahvivad üksteist.
Siuksed lõbusad sellid:)