Mulle meenus täna kooki tegema hakates üks kunagine jube telesaade. Kaunis kaunimaks oli vist nimi. Seal oli jupike kööginurka, kus Anneli ja Imre ohjeldamatult naersid ja udupeeneid sööke tegid. See naer oli kohutav. Anneli tahtis kogu aeg abistada aga millegagi hakkama ei saanud. Imre üritas viisakas olla ja siis naersid nad jälle mõlemad nii umbes 5 minutit. Miks see mulle meenus? Sest Imre kasutas kogu aeg väljendit "külmkapist mõned jäägid" Ma mõtlesin siis alati, et on ikka külmkapid inimestel, mis selliseid jääke peidavad. Sest jääkide alla käisid tal krevetid ja igasugused kallid&peened juustusordid, sekka törts brändit ja kõrvale ikka seda eelmise nädala śatööd jne. Ühesõnaga, piinlik oli vaadata ja mina ilmselt ei olnud sihtgrupp ka:).
Mida peidab minu külmkapp/kapp oma jääkide näol? Täna vaatasin ja tegin nendest kooki.
Põhjaks läks mitmeviljajahu + või & margariini segu + suhkru & fariinsuhkru segu. Küpsetasin 15min ja siis katsin põhja mandimassist lõigatud õhukeste viiludega (Odensee mandelmassa 50/50), siis ladusin peale poolikuid tikreid (sügavkülmast võetud) ja raputasin ühtlastelt veel marju (vaarikaid, punaseid sõstraid ja jõhvikaid). Peale tegin munast, kookoshelvestest ja suhkrust sellise segu. Munad unustasin vahustamata, panin kõik korraga kaussi ja segasin lusikaga segamini. Seetõttu oli natukene raske seda massi marjadele peale kanda aga kuidagi ma ta sinna peale sain. Nüüd peab 20min küpsema, kuni kookosekate on kuldkollane.
Improvisatsioon 100 koogi raamatu teemadel. Seal oli see retsept konkreetsem - vaarikamoosi ja tavalise nisujahu, suhkruga. Mõtlesin, et kasutan ära kapijäägid :D.
Mida peidab minu külmkapp/kapp oma jääkide näol? Täna vaatasin ja tegin nendest kooki.
Põhjaks läks mitmeviljajahu + või & margariini segu + suhkru & fariinsuhkru segu. Küpsetasin 15min ja siis katsin põhja mandimassist lõigatud õhukeste viiludega (Odensee mandelmassa 50/50), siis ladusin peale poolikuid tikreid (sügavkülmast võetud) ja raputasin ühtlastelt veel marju (vaarikaid, punaseid sõstraid ja jõhvikaid). Peale tegin munast, kookoshelvestest ja suhkrust sellise segu. Munad unustasin vahustamata, panin kõik korraga kaussi ja segasin lusikaga segamini. Seetõttu oli natukene raske seda massi marjadele peale kanda aga kuidagi ma ta sinna peale sain. Nüüd peab 20min küpsema, kuni kookosekate on kuldkollane.
Improvisatsioon 100 koogi raamatu teemadel. Seal oli see retsept konkreetsem - vaarikamoosi ja tavalise nisujahu, suhkruga. Mõtlesin, et kasutan ära kapijäägid :D.
Esimene pilt on martsipanimassi ja marjade peale ladumise hetkel tehtud
Teine on juba valmis kook:). Maitsenud veel ei ole, jahtub. Shotikad on kohal :P
Anneli Järvet on ka minu suur lemmik ;-)
VastaKustutaJa Imre Koset oli tõeline piin kuulata selles saates, kuigi mõned toidud, mida ta seal tegi, mulle päris meeldisid. Jubedalt häiris pidev ingliskeelsete sõnade ja väljendite kasutamine. Ja see naer!!!!
Aga meil Koiduga on tegelikult veel üks lemmik - Marti Koppel. Tema pani ikka alati törtsu hapukoort või ketšupit ja valmistas kruupidest risottot ehk krusottot, nagu ta seda hellitavalt nimetas. Ükskord tegi seapraadi punase hapukapsaga, ehitas suure hoole ja armastusega taldrikule lihast-kardulast torni (et oleks ikka ilus taldrik!) ja siis valas kõik punase kapsavedelikuga üle. IRW
Minu lemmik oli Maire Suitsu. tema peale võis kindel olla, et ilma terava elamuseta ei jäänud. Ja erinevalt Imre Kosest, kellel olid luksuslikud kapijäägid, oli Maire Suitsul pidevalt miskit puudu, mille asemel siis võeti toda teist asja, mida parasjagu käepärast sattus olema.
VastaKustutaMu mees on suur kokasaadete fänn, aga Imre Koset ta seal kuidagi ei sallinud:p "Sip-sip-sip sibulat!": käis vist see siristamine. Ja mingi tibilik kekutamine jne. Öäkk.
VastaKustutaKristiina - Maire Suitsu oleks nagu sellest nõukogude naiste põlvkonnast, kelle ajal polnud suurt midagi saada, aga söök tuli ära teha ja siis mõeldi midagi nupukat välja. Käepärast.
Kes mäletab armsat seriaali "Minu pere"? Susan tahtis teha "duck a l´orange"i (part apelsinidega). Aga parti polnud - võttis hakkliha. Ja apelsine ka polnud - võttis pirne. Säh sulle siis käepärast kraami:D No me mehega irvitasime ikka tookord täiega, kui seda seriaali vaatasime.
Aga te unustasite proua Kosenkraniuse! Tema pidevad kokkasaated nädavahetustel olid minu lapsepõlve kindel koostisosa. Iivo Nei maleminutid (berta kaks, tseesar neli), mingi nõukafilm lastele ja kokasaade. See on kõik, mida ma nädalavahetusest mäletan. Ma ei suuda meenutada, kas proua K-l oli oma saade?
VastaKustutaPS. Tegelikult on Kose`s oma võlu ka. Ma olen pidanud temaga korra intervjuud tegema ja ta oli täitsa armas tüüp. Selline elav ja vahetu, tähelepanelik ja oma ala fanaatik. Püsimatu, kas ma ütlesin seda ikka ka :D. Samal ajal kui ta püüdis mu küsimustele vastata, tormas ta kõrvallauda, et küsida, kas muusika on liiga vali või kas toit ikka maitseb. Et järgmisel hetkel joosta kööki ja uurida midagi kokalt, tormata tagasi oma poolelijäänud pastaroa juurde, küsides mitmendat korda, kas ma ikka olen kindel, et ma süüa ei soovi ja mis küsimus see oli, mille juurde me jäime:). Päris lõbus kogemus oli.
VastaKustuta