Seekordne söögilugu on pisut pikantne aga haakub kenasti süldikeetmisesse. Tolle kunagise juhtumi päevakangelane on minu vanaonu, KMide vennas siis. Üks krutskitega vend, kes kunagi ilmasõjas käis ja kelle sealt kaasatoodud laule pool suguvõsa punastades pärast kuulama pidi (mitte enam tema ettekandes siis, sest ta suri suht vara). Lauluvaramu oli tal jah äge, vanaema jaoks nt polnud enamik VLÜ ja Untsakate repertuaarist mingi uudis, üle ühe võis ta võidukalt teatada, et see on ju vend Jussi laul! Aga see selleks.
Tuli siis too vennas kunagi maale külla ja loomulikult oli jälle sülti tehtud. Seekord mitte minu vanaema juures, vaid tema vanema õe pool. Pakuti vennaksele ka, too aga kurdab, et kuulge mammid, see sült on teil seekord na kondine. Mammid vastu siis, et no missajamad, ei saa olla! Korralik sült on! No ega vennas tahtnud halb inimene või ving ka olla, sõi hea isuga ikka oma portsu ära ning kiitis vaid, et ega maitsel pole häda midagi.
Kui perenaine pärast uut süldikaussi keldrist tooma läks, leidis ta sellest mõned konna jäänused. Eks sült viidi ju jahedasse hanguma ning mingil põhjusel kukkus taamal laamendama konnalonni:). Nii siis juhtuski, et vennas sõi konnakoibi ning konna kobedam osa ehk kere jäi pererahvale :P
Head isu;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar