Vanaema armastas väga süüa teha. Ta oli noore tüdrukuna käinud isegi kokanduskursustel, et ikka paremini elus hakkama saada:). Noh, vanasti olid sellised taluperenaiste kursused. Kokandus oli üks osa sellest aga õpiti ka kangakudumist, tikkimist jne. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Vanaema söögitegemised muutusid mingil ajahetkel hullumeelseks eksperimenteerimiseks. Ilmselt oli vaja rutiini tappa, mis muud. Nii ta siis keetiski kanu, kellel olid munad kõhus ja tegi karaskeid omal viisil, nimetades neid päpsikuteks. Kord juhtus nii, et kööki põikas sisse ka minu isa, kes oli keskmisest uudishimulikum kuju. Vaatab siis, et mingi värk keeb potis pliitil ja hakkas uurima, mis asi see on. Vanaemale eriti ei meeldinud, kui keegi köögis jalus oli. Nii tuligi sealt karm vastus "ah, on üks mütakas, ära torgi!". No isa ikka torgib ja torgib kahvliga, et mis ja mis. No torkis nii kaua kuni kana läks õmblustest lahti ja munad tulid välja. "Kuule ämmamamma, see mütakas hakkas munele!!!"... Edasist ma parem ei kirjeldaks, sest ega siukseid torkimisi kergelt andeks ei antud :D
Üks jaburamaid kokkamislugusid üldse;)
VastaKustutaDelfis oli vist mingi võistlus, kus mehed (või nende naised) pidid meeste kokkamislugusid saatma. Kui see jutt sinna saata, siis vist oleks võidumees;)
ihiihii, on küll naljakas lugu :)
VastaKustutaaga mul tekkis selline küsimus, et milline on muna kana sees...? samasugune nagu väljas? :))) või kuidas sellist asja süüakse...mis maitse on? nii põnev!
Ma ei oska tikrimari, sellele vastata. Ma olin siis pisike ja seda @nalja@ räägiti hiljem. Ma ei armastanud maatoite eriti, rasvased ja rammusad olid. Seetõttu jäid vanaema katsetused sageli tema enese testida.
VastaKustuta