Eile tuli mulle suur õmblusisu peale. Kuigi ma pole teab mis õmblusfänn, vahel siiski natukene nokitsen. Minu erilised lemmikud õmblusvallas on pisikesed tööd, mis tunni-paariga valmivad. Pikemad ja põhjalikumad tööd ajavad mu marru ja teevad tuju pahaks. Näiteks tundub mulle ebaloogiline teha ühte asja kaks korda - traageldada ja siis veel õmmelda ka:P. Piisaks ju täiesti masinõmblusest. Samuti ei meeldi mulle absoluutselt harutada, eriti mingit tihedat masinõmblust, väkk. Ühesõnaga, minu tegemised õmblusvallas on masendavad, kuid see mind ei heiduta ja ma vahel ikkagi end masina tagant leian. Nii ka eile. Mul oli 1) jube kena riie, leid second handist, kunagi olnud kardin. Ostsin, et äkki läheb vaja mõne koti voodriks nt. Meenutab siukest retrokangast, mõnusad toonid ja hea muster. 2) mul oli õmblusisu 3) mul oli vaja ühte kotti. Asjale heitis negatiivset varju see, et mul polnud õrna aimugi, milline see kott olema peaks (kui suur, mis lõige, mis kinnitused jne). Nii ma siis mässasin ca paar tundi kaunil jõulupühal... õmmelda:D. Täielik pagan.
Tulemus on üks imelik märss, mille kinnitus on ikka veel lahendamata. Siuke suur tuli, mis iseenesest on mõnus näitaja. Sangadega läks nii, et ostetud sang ei meeldinud; kahe sanga idee kukkus läbi (üks läks untsu ja see oli nii ränk töö, et ma ei viitsinud teist teha :P) ja ühe sangaga jäi too siuke imelik. Kaugelt vaadates on aga äge mu meelest.
Kokkuvõtteks - õmblesin masinaga ja käsitsi, punusin isegi ja heegeldan vist ka veel. Ja võibolla ma kingin selle hoopis ära. Pole päris minulik aga samas sisuke sürr ja äge. Aga vbla arvan ainult mina niiviisi, ega seda ei tea ju kunagi.
Ühesõnaga, pika jutu lõpetuseks - õmbluses olen ma täielik susservusser. Mott.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar