Ma ei kujuta ette, kuidas ma saaksin linnas elada! Eile tulin Mustakalt arsti juurest ja vaatasin, inimesed jalutavad seal läheduses oma koeri lahtiselt. Ja mitte nii, et on korralik ja ontlik loom + peremees, vaid ikka nii, Eesti moodi - koer leekimas ja kisamas mitu meetrit eemal ja omanik uimaselt kuskil majade vahel. Ma vihastaks selliste peale ennast kaks korda päevas kringliks ilmselt! Kuidas see võimalik on sellise koerte tiheasustuse juures? Laikad, taksid, rotikad, krantsud, paksud spanjelid jne jne jne. Õud!

Ma olen praegu nii kuri, sest mul elavad maja ees stabiilselt neljandat päeva 3 isast looma. Lahtist... Üks tiritakse ikka ööseks tuppa (rebasenäoga Vasja) aga teiste eluolu ei huvita kedagi. Ühte me kutsume omavahel Kahtlaseks Vesispanjeliks (tegelt krants ja kääridega ää nüsitud karv, siuke veidrik) ja teist Taksipoisiks. Me oleme neid korra isegi koju ükshaaval viinud... ja õiendada saanud (koerad peavadki pulmas käima! arvas üks joodik).

Suskal nimelt on jooksukas ja jalutuskäigud on masendavad. Täna viibisime õues vist ainult 10 min, sest mul ei pidanud närv rohkem vastu. Koerad said pissitud õnneks, isased sekundiks malakaga eemale hirmutatud ja penid tuppa tagasi lohistatud. Just nimelt lohistet, sest 1) Suska peab ju eputama nagu vana jobu 2) Blacky on lihtsalt valvel ja kõnnib paks kere põiki liikumise suunas. Sellistel hetkedel avaldub minu varjatud masendav kuri loomus. Ma röögin lahtiste penide peale nagu oleks nemad süüdi, et neil mõttetud omanikud on! Vehin pika malakaga neid eemale ja kurjustan oma koertega, kui nad ei suuda normaalselt kõrval kõndida. Kõigil oleks nagu kõrvad lukku keeratud nädalaks.paariks. Oimaivõi!

Ja kui asi piirduks siis jalutuskäikudega, eih. Kaks hommikut järjest on Vasja kleepinud end minu jala vastu ja niutsunud nagu segane kui ma paar meetrit autoni jooksen ja oma riideid püüan säästa. Seejärel jookseb rebasenäoga peni 100m autol järel nagu kavatseks tema lihane omanik ta maha jätta. Ausõna, ma vahel kardan, et ajan ta alla!

Kolmas häda on see, et meil on tüütu naabrimutt, kes hoiab alati välisukse pärani, sest on vaja tuulutada! mistõttu on koertel trepikotta vaba pääs... ja et üksteist üle trumbata ja "mina olen ees" mänge mängida, on vaja ju kõik täis pissida. Ilmselt on majarahvas veendunud, et kurjajuur olen mina oma koertega, sest teisi ma seal koristamas ei näe. Ja ega see meeldiv pole, kui akna all passivad 3 ulglooma. Korra vist isegi tehtu vali märkus, mis peale polnud kade vastama, et konstaablile vaja foto teha ja avaldus lahtiste koerte kohta. Miks pean mina vastutama teiste tegemata jätmise pärast?
Mul on koerad õues ALATI rihmas, ma ei julgegi neid lahtiselt jooksma lasta. Autod, lapsed, teised koerad jne. Millesk riskida?! Koristan ka enamasti nende järelt, ei luba toas haukuda ega ulguda, jalutan palju. Ikka oled must lammas, mis siis et probleem on mujal. OI kui kurjaks see vahel teeb!
Mäletan üht paariaasta tagust seika, mil autot veel polnud ja pidin minema ema juurde Blacky, kahe suure poekoti ja malakaga. Blackyl oli jooksukas ja viis isast peni tiirutasid maanteel ümber meie 2km jooksul. Üks oli suur ja suht argessiivne, midagi teha ka ei saa, urises ja mörises kogu aeg. Autod ei saanud normaalselt sõita, anti signaali, üks rattur tänitas. Püüdsin aegajalt Blackyt sülle võtta, kui asi väga hulluks läks aga ta on raske ja pikka maad ei kanna. Helistada ka ei saanud, sest neid 5 tuli kogu aeg silmas pidada. Ema juurde jõudes olid närvid nii krussis, mantel porine ja Blacky hirmul. Onu lasi õhupüssist tee suunas mõned paugud, siis saime noist lahti. Hullumaja!

Ei ole. ei ole kuduteema aga ma pidin välja elama. Täna topin koerad autosse ja viin kuhugi rahulikumasse paika jalutama. Nädalake veel vastu pidada! Õnneks on inimesel nüüd auto... ja õnneks ei kesta jooksukas igavesti!