Jätkuvalt mitte kudutuju

Mõtlesin täna koju sõites, et kuidas on vahel nii, et inimese sees on nii suur viha ja see sealt kuidagi välja tulla ei taha. Meel oli nii must ja kuri karjas, et ajas kihutama ja mõttes siunasin kõiki, kes ette juhtusid. Maa must, öeldakse vist sellistel puhkudel. Äkki peaks kick poksiga hakkama tegelema, saaks oma negatiivse energia vähemalt välja elada. Pea valutab. Tuju tekkis lambist nagu sellistel puhkudel ikka. Liiklus oli vastik, mitu poodi oli vaja läbi sõita, sest "seal on seeeee 10 eeku odavam" ja "seal toooo" ning lisaks oli vaja mitut nänni homse kursuse tarbeks. Igal pool läks aega, ma olin väsinud ja tüdinud.

Pühapäeval natuke kudusin, Ragnat ja alpakasviitrit pea korraga ehk natuke siit ja natuke sealt. Ei midagi erilist, ainult koerad tõstavad tuju. Tundub, et nad on täiesti minusse läinud:D, juba teist korda õiendab Blacky minuga seni, kuni ma toon nende krõbukausid siia sohva kõrvale ja siis süüakse MÕLEMAD kausid jube ruttu tühjaks. Kes siis sea moodi külmas esikus ikka üksi sööb, ahh. Seltsis segasem.

Proovisin täna apteegist leitud siirupit, Poolas toodetud vaarika-melissi C-vitamiiniga. Kaarlis oli ale ning mõtlesin prooviks osta. Melissi maitse oli täiesti tuntav muide ja see oli hää. Pakkisin homsed kursaasjad valmis, värvieemaldi on veel puudu. Muud asjad sain ostetud.