Eile oli siis Ursula ja Dagö päev.

Pean tunnistama, et eilsele kontserdile ostsin pileti just Ursula pärast;).
Peale seda imekaunist ööd, kui poizid õrnal lapsehäälel mõned aastad tagasi ja häbenedes mulle järve ääres sünnipäevaks laulsid, on nad mulle kuidagi hinge läinud :D. Mul isegi plaat olemas ja puha.
Poiz on muidugi hullult edevaks selle paari aasta jooksul läinud, teised olid norm. Sõnad on neil omapärased, kiiksuga natsa, mu umoorisoolikule sobilikud. Muusika kah kohati ull käre värk, ic.
Mina kaifisin ja jäin rahule.

Dagö oli nagu ikka Dagö, kevadel meeldis rohkem. Siis räägiti lauludele tausta ja see pani mõtlema. Seekord oli Dagö rohkem muusikaline ja pildiline. Laulud sujusid vaikselt loksudes, eriti tuulelaul oli nii kena ja leebe. Samal ajal käis üle rahva mõnus tuuleiil aeg-ajalt... hmm..
Aga rahvast oli liiga palju! Kohati ma ei näinud, mis laval toimub ning keegi pidevalt trügis edasi-tagasi.
Aga muidu, hmm... on olnud paremaid kontserte neil aga paha ka polnud. Tibid? oleks võinud ka olemata olla, midagi olulist juurde ei andnud. Kuidagi väsinud ja vaevatud olid, raske tuur?
Ilma Ursulata oleks ma pahur olnud aga koos nendega oli tore elamus küll.

Kudunud pole, ladusime puid ja logelesin niisama. Vahel ju võib:)