Hindamatu käsitöö (This post will be in estonian only,)

Kullaketrajates on käsitöö hinnateema üleval. Iseenesest aktuaalne teema küll, sest ma olen isegi pidanud suu ammuli kuulama kommentaare, et see või teine pisike asi nii palju maksab. Kust jookseb piir normaalse hinna ja kalli vahel? Seda on väga raske määrata.

Tädi kudus aastaid võileivahinna eest (minu arvates) sokke, käpikuid ja mütse edasimüüjatele ning oli rahul, et on midagi, millega oma meeletut vaba aega sisustada. Raha pärast ta ei kudunud, sest see lisa, mis tuli, oli väga väike. Aga ta on alati kurtnud, et linnas nelja seina vahel elades on päevad liiga pikad, lapselapsed traditsioonilist sokki-kinnast ei taha ning sugulased on ka alati pigem ülevarustatud. Seega on temale see mõnus ajaviide ja vaheldus. Lõng oli tellija poolt ja turustati kogu toodang Põhjamaades. Mustrid olid etteantud ja mingi norm kuus vist isegi ka. TK hindu ma enam ei mäleta aga masendavalt pisikesed olid nood küll. Aga ta oli rahul ja muudkui nokitses, igal pool vardad kaasas:).

Aga ta on kurtnud ka, et kui tellimise peale tuttavale teeb, siis ei raatsi inimesed maksta. Ja just sel põhjusel, et sa ju ajaviiteks teed! Parim näide on olnud mitme paari sokkide eest (peenvillased ja meestekad) korvitäis õunu :). Aga ta on ka olemuselt hästi leebe inimene ja naljalt enda eest seista ei taha. Võibolla see ongi siis see "võti", mis käsitöö teiste silmis odavaks teeb - te ju ajaviiteks teete ja naudite oma hobi, kas selle eest peaks siis palju maksma?
Ma lihtsalt võimendan ühte tahku teemas, eksole, aga mulle tundub, et see võiks olla üks aspekt.

Teine äärmus on see, et kus tõesti asi palju maksab. Samas pole kvaliteeti ja vahel tahaks jõriseda ka maitsekuse üle. Ma vahel kolan käsitööpoodides ning on kampsuneid, mille eest ma pole eales nõus sellist hinda maksma, kui küsitakse. Nn läbi kopeeri mustrid (kassid jms), masinkude, karm ja ebamugav. Aga turistid ostavad meie käsitöö pähe ja see on kurb.
Kunagi oli Kadriorus üks vahva poeke, kuhu tegid kaastööd pensionärid. Seal oli asju seinast seina ja hinnad sellised kohati, et nutma ajab. Vot nemad müüsid küll oma tööd liiga odavalt!

Nii et kust jookseb see piir? Mis mõjutab ostjat ja mis hindajat? See kõik on vist ikka palju laiem teemadering kui paistab. Miks üldse mõnda tööd rohkem väärtustatakse kui teist? Sepatöö nt on ju ka käsitöö aga vaadake, palju sepised maksavad. Samuti on ameteid, kus töö raske ja sotsiaalselt väga oluline aga palk olematu. Väärtushinnagud? Ameti maine? Suhtumised?
Et ksäitöö on ikkagi pigem amatööride pärusmaa ja tekstiilikunstnikud siin ei domineeri?
Vot ei teagi, mis on vastus ja kas seda nii üheselt üldse saabki hinnata. Kauplemine on üldse keeruline ja selle õige nishshi leidmiseks ning toodete müümiseks on ju terveid teooriad kirjutatud. Miks üks nänn kutsub end ostma (sageli suisa hoolimata soolasest hinnast) ja teine tekitab jälestust? Mõelge ise edasi :).