I`m too sleepy to translate this long story. It is about different knitters` types:).
Why do you knit?

***

Lugesin ematehniku blogi hiljuti ja seal räägiti sellest, kuidas raske on täpselt juhiste järgi kududa või sokile paariline teha. Mulle meenus mu surnud naabritädi, kes kudus nn üleviskamistehnikas ja enamasti sokke-kindaid. Ta oli pensionipõlves ema töökohas valvuriks ning seal siis ajaviiteks kudus. Kohutavalt aeglaselt ja imeilusaid mitmevärvilisi kindaid ja sokke. Aga tal oli üks "kiiks", ta ei viitsinud paarilisi neile teha. Sest ta kas leidis või mõtles uue mustri ja siis hakkas uut tegema. Igavene jama oli nende paarilistega tal alati :D. Aga kindad olid väga kenad, ma olin vist lausa natsa kade:).

See naabritädi oli juba siis vana, kui ma pisike olin aga elas vääga kaua. Suri vabariigi aastapäeva paiku, väga külmal talvel. Mul oli temast väga kahju, ta oli leebe ja rahumeelne inimene. Kasvatas üles naabruskonna lapsed, elas kasupoja terrori all ning suri üksinduses. Läbinist usklik inimene oli ning ütles alati, et kohut ei tohi mõista ning keera teine põsk ka, kui lüüakse. Kaudselt siis muidugi. Ta käis alati mu sünnipäeval ja tegi kodumunadest tordipõhjaga vahukoore-vaarikatordi. Oi kui hea see maitses! mitte keegi ei osanud nii head tordipõhja teha. Jänese kinkis mulle ka, koos puuriga ja emale ei öelnud:). Mul kasvas see jänku päris kaua kodus, harilik küülik oli. Tädi oli väga armas inimene ja hea kaaslane mu lapsepõlves. Me kutsusime teineteist sõbrannadeks :D. See kõlas nii naljakalt.

Tema esindas siis sellist ajaviitekudujat. Minu meeles on käsitööinimesi võimalik laias laastus jagada kaheks - ehk siis ajaviiteks nokitsejad (kudumine kudumise pärast) ja loomingulist eneseväljendust otsivad tüübid (loominguline originaalsus). Sinna vahele jääb muidugi kirju seltskond väga erinevate tegelusmotiividega, alates filigraansest jäljendusoskusest kuni lõpetades elatise teenimiseni. Need grupid ei avaldu selgelt ega pole tegelikult reaalsuses piiritletavad. Nood võivad vabalt kattuda. Ka kudumine kudumise pärast võib olla edukas koopia järgi tegemine või nn freeform tüüpi koon-seda-eiteamida tegevus.

Ennast ei oska ma kuskile sinna hetkel paigutada. Ma tahaksin olla palju loomingulisem, kuid paratamatult jääb maailmas ringi vaadates miski silma ja mõjutab või meeldib idee, mis ei lähe peast kuni realiseerimiseni. Loomulikult on lihtsam elada reeglite järgi, see kehtib ka käsitöös. Kui reeglid (võtted) on selged, läheb mustrilugemine ja kudmine ludinal. Aga isikupära jääb sellistes tegemistest tahaplaanile. Saab küll mängida lõngadega, mõõtudega, lisanditega aga alati on selge, et see on kellegi idee juba kunagi olnud. Isikliku seose annab asjale ainult oma töö sel juhul. Aga võiks ju olla enam! Ja muidugi olen ma kudunud tõesti ainult kudumise pärast, nii arulage kui see ka pole. Et võtan vardad ja paar kera ning siis mõtlen, mida viitsiks teha. Vahel koon suure tüki ja harutan pärast kõik üles. Pole seda "tunnet", et saaks asjast asja... Enamasti aga on selliste kudutuhinate tulemus paar sokke või kindaid. Saab ruttu valmis, ei vaja lõngapoekäiku (mis tuure maha keeraks - st peaks poodi minema, see võtab aega) ja on lihtne. Aga pole välistatud, et niisama rida-rea kõrvale lükkimisest midagi muud ei teki. kasvõi ajaviiteks :).
Miks sina kood? hmm?