Lapsesuu

Eile Tallinnas, poes, kassajärjekord ja minu ees üks keskmisest elavam tütarlaps. Keerab end minu poole ja ütleb: "tere!" Siis vaatab ostukorvi ja hüüatab: "tädil on kodus kutsu!" Hetk hiljem on ta mulle ära rääkinud, kuhu nad varsti kolivad ja mida ema talle poest ostis. Emal tundub olevat piinlik. Pisut.

Täna. Külas kaks tüdrukut, 5 & 3. Küsin, kuidas neil läheb ja vastuseks tuleb "hästi!" Olete te kunagi kuulnud, et mõni laps vastaks, et tal ei lähe hästi? Joonistame, jalutame Bga, mängime arvutis tweenie põngerjate mängu. Vanem tüdruk läheb vetsu aga palub jätta ukse lahti. Et muidu pelgab pisut. Kõõlub siis seal potil ja hüüab: "aga kuidas sul omal läheb? Kas kõik on ikka hästi?"

B on tõeliselt ideaalne võõrustaja. Lapsed tahavad minna mänguväljakule, B ka. Kuigi väljas on miljon kraadi, ikkagi minnakse. B käib alguses sirelipõõsa varjus ja siis majaseina varjus, peaasi et päike peale ei paista. Siis peidab end suurte kiige alla, jaheda liiva sisse. Siis lähevad vanema türdukuga puudesallu jahedasse kõndima. B on juba üsna palavas ja ma suunan neid tagasi tuppa aga marfa on kange! Vaja lapsega koos olla ja tollele andunult otsa vahtida. Tuppa lähevad naabermaja rõdude alt, seal on jahe ja lapsed mahuvad küürus seljaga kõndima. Marfa keeldub teist kaudu minemast, üks külg peab olema raudselt vastu jahedat majaseina.

Olime vast 10-15minutit aga koerake on omadega täitsa läbi. Panen vannitoas pessu, plikad kohe vaatamas, et mismoodi koer pesus käib. B mõnuleb ja kui lõpuks pääseb, siis tormleb toas ringi, nii et tüdrukute joonistused on ohus! K. hüüab õele: "Appi, B. tuleb! päästa oma joonistus! Ruttu! B tuleb!"

Tüdrukud joonistavad ja ma võtan kudumistöö kätte, ütlen, et tahaks täna räti valmis saada. K. vaatab tõsiselt ja ütleb: "nojah, sul on seda talvel ju vaja" ja siis lisab, silmad naerust kissis: "eks see talv varsti tuleb ka".