Tundus, et Eesti ei pea vajalikuks kõik läänes levinud moode sisse vedada. nad võtavad üle meie head asjad ja eiravad meie psühhodraamasid. Jah "Vapradele ja ilusatele", ei poliitkorrektsusele. Jah internetikaubandusele, ei feminismile. Nad on nõus Euroopa Liidu ja NATOga, ent ära arvagi, et nad lakkavad ütlemast "neeger" või uskumast, et kõik tehnilised probleemid saab lahendada lähima meesterahva poole pöördumisega.
See viimane uskumus torkis mind eriti. Kõik Eestisse sattunud välismaa mehed said varem või hiljem aru, et oli asju, mille tegemist või tegemata jätmist neilt oodati. Mehed ei tohtinud pakkuda, et teevad süüa või pesevad nõud ära. Kui aga teemaks olid torutööd, elektroonika või mööbli kokkupanek, oli meeste asi om jumalast antud riistapuuga see korda ajada.
Hakkasin lugema ja alguses oli tunne, et läksin tüüpilise vea õnge arvates, et kui esimene raamat oli hea, siis peab ka teine hea olema. Aga nüüd juba läheb vanas headuses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar