Vähe sellest, et mind on tabanud talveuni keset maid, ei suuda mu koerad hommikuti üles saada. Blacky lihtsalt kobib kiirelt jalust voodi alla ja mõmiseb aeg-ajalt vastu. Suska ikka vapralt tõuseb aga veedab järgmised hetked minu lähistel külili asendis. Õueminek on kah selline, et haaran Sussajussa kaenlasse sobival hetkel (kui ta pihta saab, mis vrk on, on samuti voodi all), panen rihma kaela ja lähen Blackyt meelitama. Kui maadamiga esikusse tagasi laekun, on Suska külili, rihm kaelas ja magab.
Õues on olo natuke virgem aga Suska arvates võiks paarist sammust muruni piisata küll ja enam. Maadam on aktiivsem, kuigi pahur. Tuppa laekudes kimab üks loomulikult kohe voodi alla magama ja teine istub uimaselt natuke aega esikus, vahib mind tuimal ilmel ja siis vajub jälle külili. Magama.
Kassist ma parem ei räägi, too ööbib reeglina köögis ja see ei meeldi talle. Kui äratus on, kimab kõigepealt minuga koos vannituppa ja kõõlub kraanikausis. Seejärel läheb magamistuppa, kangutab teki "kanaliks" ja pressib end teki alla magama. Hea rahulik ja keegi ei sega.
Kuidas on võimalik sellises kambas virge olla?!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar