Sise-Hebriidid. Mull ja Iona

Eelmisel aastal millaski jäi mulle Google Mapsis kolades silma naljaka nimega saar  - Isle of Mull. Hakkasin uurima, et mismood sinna minnakse ja mis saar see selline on. Jõudsin otsapidi IG kontodele, veebilehtedel. Selgus, et seal on pisike villavabrik, käsitöölisi ja üleüldse tundus üks omapärane kogukond, mida idee poolest oleks põnev kunagi külastada. Mõte jäi loksuma, kuni juhtusin nägema üht dokumentaali, milles külastati erinevaid Shotimaa saari. Ilmselt hoolega valitud päev filmimiseks, et paremaid kaadreid saada. 

Ma olen selle piirkonna osas juba ses mõttes filtriga kõikvõimalikke ilusaid allikaid vaatama hakanud, sest ega keegi ei pane üles paksu uduga filmitud klippe väljasõidust mägismaale või saartele. Mõni eraisik naljaga pooleks vahel jah ning kindlasti peaks neid olema rohkem, mõjuks kainestavalt :)  Täiesti vabalt võib sattuda ka suurlinnas korraliku paduka kätte, kus vihmavari murdub, tuul ja vihm sajavad diagonaalis ja veekindlad jalanõud + riided kuluvad marjaks ära. Saarel on selline kastmine palju ebameeldivam kui pole kogemusi. Nii et ärge uskuge kõike, mida näidatakse. 

Kui ma hakkasin juba konkreetsemalt plaane tegema, siis tuli Mull uuesti jutuks ja ka teised piirkonna saared - Iona, Staffa jne. Aga nagu ikka, on alati karm ajapiirang peal ja inimesel omal ka piiriks võhm, sotsiaalne hakkamasaamine (5+ aastat kodukontoriga kaasneb ka taluvuspiiride muutumine) ning üleüldine valmisolek reisirežiimiks. Selleks hetkeks tundus, et trip venib pea kahenädalaseks ja ma lõin põnnama, kulude mõttes ja üldse, ma ei saa väljaspood suve reeglina väga pikalt tööst eemal olla. Nii et tuli teha pisut korrektuure. Siiski, Mulli jätsime sisse ja paar ideed, mida seal teha ja kuhu minna, samuti. Reaalsus korrigeeris ja sugugi mitte halvemas suunas. 

Kõigepealt tuli jõuda Obanisse

Oban on selline pisikene linnakene, mida kutsutakse Capital of Seafood of Scotland. Kuna ma ise siiani mereande eriti ei fänna, siis lubasin omale, et vot seal siis proovin ära. Et värske kraam otse kalalaevadelt, sinu nina all valmistatud. Kus siis veel ja millal siis veel? Eeltöö oli tehtud. Rongipiletid sain ka lõpuks soetatud (sellega oli üks "draama", aga kirjutan vast rongidest eraldi). Minek!

Glasgows on kaks raudteejaama, üks on Central Station ja teine on Queen Street Station. Obanisse läksime me sellest teisest, väiksemast. ScotRail startis Glasgows mitme vaguniga, millest kaks esimest läksid Obanini välja, teised jäid poole tee peale maha. Pilet oli meil kohanumbritega ning kindlas vagunis kuni lõppjaamani välja. Sõit kestis pisut üle 3 tunni, pakuti väikese tasu eest kohvi, teed ja külmi jooke, lisaks sai osta snäkke. Toimis kaardimakse. 

Sõit läks kiirelt, maastik oli tore, lambad igal pool ja lammastel olid siis just sellised titetalled, kes ringi kalpsasid. Mul on vist ohjeldamatus koguses lambalaive tehtud, no nii tore oli neid vaadata :) 

Obanis oli meil aega paar tundi. Käisime lõunal (jälle samas söögikohas Cuan Mor!) ja põikasime ka lõngapoodi sisse (Wool & Needlework Centre,Town Centre, 13 Argyll Square, Oban) aga see oli suhteliselt kesine kohalike lõngade osas. Müüdi igast käsitöövaldkonnast miinimumi, natuke tikkimiseks, natuke töövahendeid, mõned brändilõngad jms. Ühes nurgas olid minu silmale kraasvillased naturaalsed lambalõngad suurtes vihtides, aga ilma igasuguse infota. Müüja ei olnud ka väga suhtlemisaldis ning kuna olime alles teel saarele, siis ei tahtnud kohe alguses eriti šopata. Niigi oli mul selle reisi ajal kapitaalne ruumipuudus, sest 10 päeva vahetusriided, tennised jne võtsid pisikeses kohvris pea kogu ruumi. Eks ma teadlikult ei võtnud ka suuremat, sest olime pidevalt liikvel + ma ei suuda vahel lõngadele vastu panna :P 

Kolada jõudsime natukene, aga pikemaks ringiks oleks nagunii vaja olnud kas transat või väga head matkajavormi, sest see linnakene on suht mägise tänavajoonega ja me lohistasime oma kohvreid kaasa. Aga lõuna oli taas aus ning varsti oligi aeg liikuda praamile. Päike oli nii kaunis, et jäin tanninguga unelema ning võpatasin kui oma nime kuulsin. Selgus, et enamus oli juba praamile jalutanud ja reisikaaslane mu pileti isegi ette näidanud. Meeskond sai lõuatäie naerda ja kommenteerida.  Neil on seal ütlemine, et kui ilm on väga sant, siis on "baltikumi ilm". Tol nädalal täiesti kohatu, oli küll inimene Baltikumist, aga ilma jätsin targu koju.

Praamisõit Obanist Craignure´i

Praamisõit oli vist ca tunnikene. Istud kas ruumis sees või siis saad korraks välja pildistama. Meenutas meie Vormsi ja Hiiuma aluseid, üsna samas suurusjärgus ja stiilis, ainult kohvikuid ei ole, õnneks. Meie siht oli Craignure ning sealt kõndisime kitsast maanteed mööda Isle of Mulli hotelli, selline tagasihoidlik keskus spaaga, aga reklaamivad end kui fancy ja ehe šoti paik. Mulle muljet eriti ei avaldanud, suht keskpärane ja kallis. Aga saarel ongi majutusega pisut kehvasti kui just ei ole seda tüüpi rändaja, kes lepiks kämpingu tüüpi paikadega, kus päeval on uks koristamiseks kinni ja pead leidma omale terveks päevaks tegevust. Matkajad leiavad ka muidugi :D  Hakkasime küll varakult otsima, aga midagi väga ägedat, aga soodsat ei leinud. 

Kui praegu uuesti peaks minema, siis pigem vist peatuks Tobermory´s ning teeks sealt paar trippi kas siis saare teistesse osadesse või teistele saartele nagu Iona ja Staffa. Kindlasti peab mainima, et kaks ööd saarel jäi väheks, eriti kui oled sõltuv ainult ühistranspordist. Sel nädalal oli küll juba nn hooaeg neil alanud ja bussigraafikud, laevagraafikud juba suvised, aga ikkagi ei piisanud tihedusest, et nt planeerida nii villavabriku külastus kui Tobermory või siis nii Ioana kui Tobermory. Aega lihtsalt ei jagunud. Sõit Obani võttis aega, siis praamisõit saarele - kokku kõik sisuliselt üks päev, tol saabumise õhtul me jõudsime vaid sööma samasse hotelli. 

Ahjaa, kuidas me siis Ionani ikkagi jõudsime? Neid vihjeid, et igal juhul Ioana, hakkas tulema juba meie giidilt, kellega me esimesel päeval mägedes käisime. Et Tobermory´s pole teil midagi terve päev teha ja pigem ikka minge kohe hommikul bussiga Craignure´ist Fionnphorti ning sealt praamiga saarele. Panime kõrva taha. Uurisin ka hotellipersonalilt, mis oleksid nende soovitused. Sain sama kinnituse, et kui vähegi huvi on, siis kindlasti Iona. Nii et hakkasime siis uurima bussigraafikut ja praamiaegu, plaan oli valmis! 

Ma panen meelega siia need ekraanitõmmised google mapsist, et näidata lõikude kaupa kui suured need saared siiski on. Ma pole enda meelest sellistes ettevalmistustes pealiskaudne, aga Mulli osas läksin kuidagi alt. See saar on SUUR! Sõitmiseks on üks kitsas maantee, millel on siis aegajalt vastutulevate autode möödalaskmiseks sellised taskud ehitatud. Ja ega seal vaid autod ei ole, nt tagasi tulime meie double deckeriga ja sellega loksumine nendes taskutes oli suht huvitav. Kui  meil oli juba nn kondikava paigas ja olulisemad bookingud tehtud, siis tapasin, et villavabrik jääb nägemata ja mul oli sellest jube kahju! Nii et kel  huvi ja peaks kunagi sinna sattuma, siis bussipeatusest on villavabrikusse ca 30 minutit kõndimist, aga kui te neile kirjutate, siis nad on lausa nõus vastu tulema. Meile oleksid tulnud, bussiliin on sama, mis läheb Fionnphorti

Iona oli täpselt nii armas kui selles dokumentaalis, mida hetkel Jupiteris ka näeb. Shotimaa kristluse nn algkodu. Vanad kiviaiad, pisikesed perekohvikud, kust jook või värske küpsetis kaasa osta. Käsitööpoekene. Hulgaliselt värvilisi cottage´eid, paadikuure, paate, toidupood on ka. Ja muidugi terve päeva paistnud lauspäike! Ma ei väsi kordamast, meil vedas ilmaga ikka räigelt :) 

Käsitööpoekene - lõngad, kudumid, raamatud, suveniirid, värske kohv, snäkid.

Abbey

Hoolimata kehvast olemisest on mul sellest saares imelised mälestused. Õnneks jõudsime ka enne kui suured ameerikagrupid kohale saabusid. See enam nii kaunis polnud, nii et tasub pigem minna varahommikul. Ehk veab nagu meil :)

Tagasi tulime kella 15se praamiga ja sel puhul jääb ca 20 minutit bussini aega. Parasjagu nii palju, et chippiest kaasa osta taas kilttursast tehtud taignakala ja friikad. Äädikaga. Olen aru saanud, et kohalik võtab pigem äädika, mitte ketšupi. Ja kalasöömisega õues kaasnes kassi toitmine. Seal on üks tore kass, kes kohe tuleb pai nuruma. Aga see on suitsukate muidugi, kala on vaja, hädasti! :)

"sa sööd kala, eks?"

nommmm :)

Selline see lühike põige saartele oligi. Tagasi läksime jälle praamiga Obani, siis väike kolamine linnas kuni rongi väljumiseni. Rongiga läksime seekord Glasgow Centrali, et sealt kiirelt järgmisele rongile ümber istuda.  Aga reisi viimasest osast juba järgmisel korral.