Kuduv koeraomanik: Sanquhar

Glasgow´st rongiga Sanquhari

Reisi neljandaks päevaks olime planeerinud minna siis väikesele rongitripile Sanquhari. Mary, mu reisikaaslane USAst kontakteerus enne reisi ühe oma käsitöötuttavaga, kes selle piirkonna käsitööteemaga kursis ning uuris, kas me võiksime ehk kohtuda. Juhtus aga nii, et ta oli ise hõivatud, aga viis meid kokku paari kohaliku meistriga - May ja Margaret Anniga.

Paik oli imeline, ilm veel parem. Jälle hunnikutes nartsisse ning jaamas mängisid jänesepojad omavahel. Suutsin neid kokku lugeda ca 7. May tuli meile rongile vastu ja rääkis natukene Sanquharist, näitas kus tema kodu on ja millist teed mööda me õhtul tagasi peame jaama perroonile pöörduma.

Kohalik kunstikeskus A’ The Airts oli jaamale väga lähedal. Teisel korrusel olid koolitusruumid ja masinkudumise klass. Sinna seadsimegi end sisse. Prouad olid meile ettennägelikult ka lõunaks laua bronninud, allkorrusel nimelt on pisike poekene ning väga populaarne kohvik, mis pakub ka sooja lõunat.

May andis meile põhjaliku ülevaate sõrmikute ajaloost, mustritest. Näitas erinevaid töid, mida ta ise oli kudunud ning õpetas šoti moodi vardaid käes hoidma ja kuduma. Väga võõras inimesele, kes nn continental tüüpi kudumist siiani on harrastanud. Neil on seal väljapanekus põhjalik kogu erinevate mustritega sõrmikuid. Kokku teatakse hetkel vist kas 15 või 16 erinevat mustrit, lisaks erinevad varremustrid. Klassikaline on ruudu sisse kujundatud geomeetiline kujund või "silm". Aga on teada ka üleni täpsulisi, millesse kootud tumedamad või heledamad kujundid. Keskuses on valdavalt kaasaegsed uuesti kootud versioonid kinnastest. Üle tee asub vana raekoda ning selles on pisike muuseum, selles muuseumis näeb aga vanu sõrmikuid ka. Samuti eksponeeritakse seal tikitud vaipa, milles on nii Sanquhari sõrmikumustrid, randmekirjad kui ka olulisemad hooned piirkonnas nt maailma vanim tegutsev postkontor. (kust saab koju saata postkaardi ja see tuli Eestisse alla nädala :)).

Pealelõunal saime proovida veel masinkudumist, minule oli see elus esimest korda üldse masina taga istuda ja arvuti abil mustrit kududa. Kui eeltöö on tehtud ja arvutit "kuulata", siis läheb päris kiiresti, aga pole see masinaga kudumine nii lihtne sugugi :) Saime omale kududa Sanquhari mustris peapaela tooriku, mis tuleks nüüd ühendada ja viimistleda. Oli imetore soe kevadpäev!

Tagasiteel perroonil rongi oodates lõbustasid meid taas terve trobikond jäneseid. Üks lõbusam kui teine :) Mulle seostuvadki nüüd jänesed ja kollased nartsissid Sanquhariga.

Rong sõitis Glasgow centralist suts üle tunni. Saime omale lauakesega istekohad ja kudusime terve tee sinna ning tagasi. Pisut oli kohapeal aega ka jalutamas käia (teoreetiliselt, kuna mul oli pealelõunal juba suht kehv olla, siis viilisin) ning kindluse varemeid uudistada. Ahjaa, keskuses mainiti ka, et ühel töötajal on kodus šoti terjer, aga töötajaga ma ei kohtunud ja rohkem infot sellest suunast ei tulnud kahjuks. Mul nimelt oli teist aastat pöörane soov siiski Shotimaal päris elusat ja kohalikku šoti terjerit kohata. Etteruttavalt võib mainida, et hiljem see ka õnnestus.

Nüüd aga natuke pilte. Eile õhtul lõpetasin oma Sanquhari sõrmikud ka. Mul olid need seal kaasas, aga valmis ei jõudnud. Nendel on paar põnevat erisust - sõrmede vahele kootakse sellised pisikesed kolmnurgad. Sisuliselt korjad silmused üles nii nagu ka meie sõrmikuid tehes, aga seal on kolmes küljes nn tavasilmused ja siis neljas on see, millest kootakse kahandades kolmnurk. See on täiesti geniaalne nõks, kinnas istub käes hästi ja pole seda lõputut arvutamist, palju peaks silmuseid sõrmedele jagama ja vahele looma nagu me Olustveres õppisime. Muidugi kohalike etnograafiliste sõrmikute puhul ma teen ikka nii "nagu vanasti", aga niisama toreduste kudumisel võiks teinekordki neid kolmnurgakesi proovida.

Teine tore nipp on see, kuidas mängitakse lõngade ja varrastega, mustrit muutmata. Ei kahanda ega säti seda ringile, ses mõttes on trikk sama kui Ruhnu kinnastel. Ka seal on alati sama arv silmuseid vardal, aga muutub lõnga jämedus ja varras.

Kolmas uudis oli see, kuidas valmis sõrmik kokku lapitakse. Need kolmnurgakeste poolsed küljed lükatakse nö sissepoole ja sõrm sätitakse lapikuks. Nägin selliseid kaasaegsete kinnaste seas, aga ka muuseumis. Minu omadele oli seda voltimist keeruline teha, sest ma kudusin ikka talvised kindad. Aade lõngast 8/2 ja villased. Sanquharis nad reeglina teevad peenikesest villasest, millelel vanasti oli juurde pandud kas puuvillane või linane lõng. Tänapäeval kootakse aga suisa Langi sokilõngast, et kestaks. Üldse mainisid prouad, et kuigi lambaid kasvatakse palju, on villa töötlemine nii kallis, et paljud ei saa seda omale lubada.

Lugesin hiljem ajakirjast "Yarn", et on küll nn sotsiaalseid projekte, kus saarel nt on kogukod EU rahade toel vana villavabriku tööle pannud (enne EUst lahkumist) ja teenindatakse niiviisi oma kogukonda ja pisut ka teisi saari (Uist nt oli üks näide, kuhu viivad oma villad ka Fair Isle lambakasvatajad). Suured vabrikud, nt Shetlandil olev Jamieson töötleb ka villa, aga neil on suhteliselt suur miinimumkogus, mida lambakasvatajalt nõutakse. See eeldaks mitu aastat villa kogumist enne kui saab selle koguse kätte. Kaldun arvama, et meil võib olla suht sama olukord, aga täpsemalt ei oska võrrelda. Siiski kohalikku päritolu lõnga linnapoodides müüdi, hinnad olid muidugi kõrged, aga eks kvaliteetne ilus lõng on siin ka krõbe. Väiketootjaid mainiti, aga valdavalt oli ikka väga suures värvigammas tokilõngu, labeliga. See selleks, kaldusin teemast kõrvale :)

Nüüd siis lubatud pildimaterjal.