Me peaks rääkima Ruhnust :)
Mul on olnud aastaid paar ideed või natukene nagu unistust, mõlemad suht ebareaalsed. Esimene oli peale koeravõttu Shotimaa ja teine on olnud võluv väikesaar Ruhnu. Kuigi Eestis, on see tundunud mulle siiani suhteliselt keeruline külastada kogu oma koeramajanduse ja tööasjanduse baasilt. Kauge ja ilmastikust sõltuv, suurt planeerimist nõudev ka, sest sinna üheks päevaks ei lähe. Ja mõlemad unistused täitusid siis sel aastal!
Kui veebi tekkis kuulutus, et Külli korraldab Ruhnus vikeldamislaagri, siis ma olin sisuliselt samal hetkel müüdud. Päevad sobisid, hetkel pole ka koeri, kellele peab hoidja orgunnima. Jäi loota vaid, et ilm hellitab nii minnes kui tulles. Mida ägedamat veel soovida kui 3 päeva unistuste saarel, kus kõik on orgunnitud ja peamine tegevus on omasuguste kudumishullude seas ohjeldamatult kududa?
Programm oli täpselt selline, et kõik jaksasid ja midagi ei jäänud nägemata. Füüsilist palju, kudumist palju. Paindlik samuti. Kui oli päike, jalutasime ja kudusime. Kui sadas, olime koolimajas ja kudusime. Kui tekkis janu, läksime Kordonisse õllele ja kudusime. Ilmselt pole kohalikud juba pikka aega sellist massilist kudumist saarel näinud :)
Kõik kuidagi klappis, häälestatus, sisemine valmisolek, ei mõtelnud üle, ei muretsenud üle ega organiserinud üle. Hoidsin end puhta lehena, teadsin vaid, mis varasemalt oli silma või ajaloost teada. Lugesin Ekmanni Ruhnu raamatut, aga see on 19. sajand ja pigem taust. Meenutasin esimest Kihnu-käiku ja püüdsin mitte üleelusuuruseid ettekujutusi luua. Siiski 21. sajand ja pisike eraldatud saar.
Kokkuvõtteks juhtus nii, et see oli vist mu elu parim reis viimasel ajal. Vahel kuidagi on nii, et oled õigel ajal õiges kohas. Kõik väline kuidagi peegeldab positiivselt seest vastu ja vastupidi. Ajastus oli igatahes parim, seltskond sobis, eraldumisvõimalusi oli. Ideaalne igas mõttes.
Hiljem kuulsime, et ka korraldaja jaoks oli see aastaid peas loksunud idee, mille ta lõpuks ometi realiseeris ja jumal tänatud, et realiseeris! Meie igatahes jäime väga rahule.
Mõned vihjed ka - peatuspaik - Liise talu Kase majutus - eraldi maja eemal Liisest. Privaatsem, vaiksem. Hiljuti renoveeritud, saun, grilliplats, oma hoov. Olime 10kesi majas ja sellist tunnet ei olnud, et ninapidi koos või ülerahvastatud. Täiesti paras. Suur köök, kus sai ise süüa teha kui oli soovi. Meie käisime söömas Liise talus. Mõistlikud hinnad, lihtne söök, aga oli ka mõeldud kaasaegsetele nõudmistele ja kõik oli nii maitsev! Neil on jumalik pagar muide, ma pole ammu nii häid küpsetisi saanud!
Katamaraan on muidugi pisikene ja kimab nelja sadama (Saaremaa, Pärnu, Munalaid, Ruhnu) vahet päevast päeva. Nii et kui kuskil tekib ilma tõttu tropp, siis see mõjutab kõiki. Meil vedas. Minnes oli ilus päike ja tuuline ilm. All salongis mulle ei meeldinud olla, roomasime kaptenisilla ette istuma (vaadet ei tohi segada) ja kudusime mõnuga 2h jutti. Tagasiteel hirmutati muudku äikesega ja Läti suunalt tuli suur pilv kah, aga Kihnu pool oli päike. Meil kuidagi taas vedas. Meri oli suht rahulik hoolimata äikesepilvedest. Minnes isegi loksutas rohkem. Aga me ikkagi vedasime suure keebi istumise alla ja uuesti kaptenisilla ette istuma kuduma. Töö ja kerad tahtsid küll lendu minna, aga sai hakkama :)
Nägime randa, osad ujusid, nägime "karu", käisime Kordonis, Liise kohvikus, kirikutes ja koolimajas. Kõndimist on hästi palju, suhtlust ka, aga see on selline praktilise alatooniga ja lihtne. Ronisime ka tuletorni ja vaatasime Lätit. Ehhh, ma tean, et kui ma midagi samasugust tulevikust uuesti läbi teeks, ei oleks enam nii äge. Aga teile soovitaks küll, Ruhnu oli armas. Natukene veel nagu puutumatu, sest sinna ei saa suured massid ega autod, aga samas siiski mingis aspektis väga kaasaegne ka.
Ahjaa, leia sarnasused :)
Ruhnu vallamaja lipuehtes |
Edinburghis hotell lipuehtes |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar