Ühest etendusest ja traditsioonilistest matustest

Käisin eile vaatamas Vene Teatris etendust "Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus" ja sellega seoses tekkis üks teooria või õigemini üks paljudest vastusest küsimusele, mis mind pea lapsest saadik on vaevanud. Ilmselt on igaüks meist vähemalt kord elu jooksul mõelnud, miks on meil siuke komme, et me pildistame surnut ning matuselisi.

Ma töötan rahvusvahelises ettevõttes ja kui olukord ning kollegiaalsed suhted vähegi on olnud sellised, et sobib sellistel teemadel küsida, siis ma olen ka uurinud, millised on teiste maade kogemused ja kas meil on sarnasusi. Siiani on kõik väitnud, et ei, õõvastav komme ja ei pildistata. 

Ma olen siiani ühe teooriana arvanud, et äkki oli see lihtsalt meie praktiline meel. Et matustele ikka tuldi ja võimalusel ka piltnik telliti. Mistõttu ilmselt tundus mõistlik teha ka fotod kaugemate sugulastega koos. Ega siis pildistamist ei olnud sellises mahus ja ulatuses nagu nüüd. Tädi (1937.a sünd) on rääkinud, et neil polnud isegi koolilastena selliseid võimalusi, et iga laps omale klassipildi tellis. Kuna ta oli aasta vanema vennaga ühes klassis, siis telliti alati 1 pilt ja see oli perealbumis. Lihtsalt raha ei olnud rohkemaks, peres oli 10 last. Albumis ongi üksikud pildid pulmadest ja matustest. 

Kunagi isegi küsisin ühelt matustekommete uurijalt, kellega oli raadiosaade ning foorumis sai küsimusi esitada. Ega ma sealt ka vastust ei saanud. Aga keegi ju pidi esimene olema? Miks?

Aga see kirstu avamine ja surnu pildistamine on vähemalt meie perealbumi piltide seas olnud raudne reegel ja küll ma olen mõelnud, miks. Mul ei ole otseselt mingit vastumeelsust neid vanu fotosid vaadata, aga mõistetamatu on see küll. Samas, vabandage väga, võrreldes reaalis surnuga hüvastijätt on kordades kriipim kui pildil. See selleks. Need vanad fotod on hästi komponeeritud ja hea kvaliteediga. Ma alati vaatan riietust, ilmeid. Kõik on nagu paigas ja hästi sätitud.

Reedel käisin ühe hõimlase matustel. Väga lähedane inimene polnud, aga ma teadsin ja kuidagi tekkis tunne, et tuleb minna. Ma üldiselt väldin matusetseremooniaid, kas vastumeelsustest teatud korraldajate suhtes või lihtsalt ei taha masse. Aga seekord oli imevähe lähedasi ja usaldasin sisetunnet. Nii vist ei sobi öelda, aga mulle on klassikaline maakiriku matus sümpaatsem kui teised versioonid. Ilmselt laulude pärast ja et tseremoonial on konkreetsed raamid. Algus ja lõpp. Ma ei viili, vanaema alati ütles, et kirikus tuleb korralikult laulda, muust rääkimata. Ma tunnen ka reegleid, selles mõttes ilmselt lihtsam (millal istud ja millal seisad jne).. 

Klassikaline Eesti matus. Lahtine kirst kirikus, kütmata maakirik, laulud, tseremoonia, palved, pärjad, kimbud, mustad riided, matuseauto, matuserong, tseremoonia haual, kolm aupauku (kaitseliitlane oli), peielaud. No terve päev oled hakkamas, sest kõik võtab aega. Fotograafi ei olnud, aga paar fotot siiski tehti. Haua juures kui lilled olid seatud, lähedasematega. Kirikus ei märganud.  Ja siis jälle lahtine kirst. 94a mees, mida seal ikka siis olla saab. Kiire ja rahulik minek, pikk elu. Jalutad rahulikult koos teistega kadalipu läbi ja puhaku ta rahus.

Aga etendus, küsite? Etendus oli ka kriipi. Kirjutatud ajal, mil Brecht elas Taanis paguluses ja Saksamaal valitses juba natsism. Ja siis tuli sõda ning tinakirstud. Stseen etendusest - tulevad kaks mustas meest, maskides ja toovad tinakirstu, dokumentidega. Loevad sõnad peale, et omaksed käituksid korralikult ega korraldaks mingit jama. Leidub küll üks lähisugulane, kes nõuab tööriistu ja tahab kirstu avada, aga pere rahustab ta maha, sest hirm on. Äkki viivad sinu ka ära. 

Ja siis ma mõtlesingi, et äkki see surnu avalik näitamine ja pildistamine on läbi aegade olnud mingi kaitsereaktsioon, et vaadake, vähemalt siin on inimene ausalt lahkunud ja keegi ei ürita midagi varjata ega vassida. Lihtsalt üks teooria, ei tea. 

Etendus oli teistmoodi, ma polnud vist "Ristumine peateega" etendusest saadik Vene Teatris käinud. Võtsin klapid, sest sünkroontõlge oli, aga lõpuks ajas see proua, kes monotoonselt teksti luges nii marru, et kasutasin klappe kuidagi poolenisti. Püüdes laval toimuvat ise mõista ja aru saada, vajadusel poole kõrvaga kuulates lisa. 2h jutti ilma vaheajata, ei olnudki nii raske. Huvitav lahendus oli. See lugu koosneb lühijuttudest. Arvasin eelnevalt, et etendus on mõjusam ja hirmutavam kuidagi, aga ei olnud. Ilmselt oleme endiselt nii läbiimbunud sellest kõigest, et oodatud šokki ei tulnudki. 

Aga publik on teine, olustlik on teine, riietuskultuur on teine, kuigi väga palju oli ka eestlasi saalis (klappidega). Üks väike slaavi poiss hüüdis lõpus korduvalt "Bravo!" Näitlejatele meeldis ja nad lehvitasid talle. Ja ma tundsin  vaid kahte näitlejat, miks ma ometi sinna harva sattunud olen? Nad mängisid väga hästi! 

Aga jah, küsimused jäävad. 

PS. lihtsalt üks kõrvalepõige, kevadine Tallinn on nii kole! Ma pole ammu kesklinna sattunud (va vanalinn ja kontor) ja kõik tundus nii kulunud, tolmune ning hale kuidagi. Uusehitistest ei hakka parem üldse rääkimagi.