reede, 6. oktoober 2023

Veidrad (öised) meeleolud

Pisut tõbisena suundusin eile voodi suunas juba enne 21 ja tulemus oli see, et 4st läks uni ära. Pigem vist miski äratas koera ja kui tema juba üles aetakse, siis annab ta oma ärkvelolekust nihelemisega märku. Õnneks ei olnud õuesoovi ja nohises varsti edasi, aga minul see uni nii kiirelt alati ju ei tule.

No ja siis ma mõlgutasin mõtted ja neid olid ikka igasuguseid! Tegelikult on mul ammu peas loksunud palju küsimusi, millele ilmselt ei olegi vastuseid. Ajendatuna sõjahirmust ja tulevikustsenaariumitest.

Kui iseseisvus taastati, ilmus hulgaliselt (ja ilmub siiani) mälestusraamatuid, milles inimesed (lihtsad inimesed, kultuuri- ja muusikainimsed jne) kirjeldasid neid keerulisi aegu, mis siin olid. Sõja-ajal ja peale, põgenemisteid, riske ning uuel maal nullist oma elu rajamist. Millegipärast mulle meeldis neid lugeda, ilmselt ka seetõttu, et ma ei teadnud noore inimesena nendest asjadest midagi (kodus vast oli vihjeid ja ma ju teadsin, et vanatädi põgenes, aga ma polnud laps, kes oleks küsimusi esitanud). Lugesin ka küüditamislugusid loomulikult, nii kaaskodanike omi kui lätlaste lugusid, mida vahel tõlgitakse. See kõik on ju osa selle piirkonna ajaloost ja seda peab tundma. Aga et neist asjust oleks kodus väga vabalt räägitud, ei, seda ei olnud. 

Ma teadsin, et vanaema aitas sugulase randa, kui oli vaja venelaste eest põgeneda. Siis olid meiekandi inimestel omad kontaktid rannakalurite seas, sest rannast toodi regulaarselt värsket kala. Vanaemal oli hobune, millega liikuda. Ise jäi ta kohale, sest vanaisa oli võetud sunniga punaste poolt sõtta tapiga nagu vanaema seda nimetas, juba esimese okupatsiooni ajal ja ju siis arvati, et "veterani" suurt pere ei ähvada oht.  Vanaisa tuli sõjast haigete kopsudega, viinalembesena ja suri ca 10a pärast vähki. Aga mitte sellest ei tahtnud ma.. 

Pigem kui ma kuulan neid praeguseid lugusid kaasaegsest sõjamoonast ja tehnilistest imedest, sh laskekaugusest, droonidest jms ja mõtlen KUI lähedal me tegelikult oleme piirile, siis tekib hirm... Millised üldse on tänapäeva inimese valikud kui tekib reaalne sõjaoht ja keegi peaks tõsiselt plaani maalt lahkuda? Vanasti tehti neid otsuseid üleöö vist, vähemalt nii on kirjutatud. Erinevalt Ukrainast siin väga maismaad pidi ei liigu ju, eriti kui peaks oht ähvadama kõiki kolme korraga. Vaadakem kaarti - Vene, Vene, Valgevene... Ja siis need laskekaugused eks... 300km naksti ja mida uuem vidin, seda võimsam...  Palju sinna merelegi mahub? Ja meri on samuti hea sihtmärk. Sõbranna on rääkinud, et kui ta Moskva-jamade ajal Soome laevaga saadeti jalust ära, siis oli meri sõjalaevu täis. Elu jubedamad tunnid olid olnud. 

Teine teema. Kuhu inimesed läheksid? Suurematel riikidel, kel pagulaskogemus, on ka suht siiber juba Süüria pagulastest, siis Ukraina pagulastest, lisaks veel need, kes emigreerusid Venest sõja alguses. Erinevatel põhjustel. Ilmselt on ränne alati mingitel kriitilistel etappidel maailmas paratamatu, aga kaotajaks pooleks on see, kes minem peab. Vägivallahirm ilmselt kaalub sellised valikud üles, ei tea. 

Ja siis veel puhtpraktilised küsimused. Vastuseks perekooli-tibile Ukraina ründamise algusperioodist - ei, sa ei saa oma kummutit kaasa võtta kui pead ööpäevaga otsustama lahkuda (see terve ilm on imelik, ma tean). Kummut on sul viimane asi, mis meeles on, pakun.  Aga on palju muid küsimusi. 

Kolleeg elab osaliselt Rootsis ja osaliselt Austrias ning ütleb, et esiteks pidi ta tõestama, et tal on ausal teel saadud vahendid korteriostuks. Selleks kulus palju aega.. Teiseks, on Rootsi tema sõnul sularahavaba maa. Isegi kui sul on sula, süüa vist saab ikka, aga kõik muu liigub pangaülekannete ja kaardimaksetena. Aga kui sinu kodumaa pangad agressori poolt üle võetakse ja kinni pannakse? Kas sa saad oma säästud kätte ja kuidas? Palju üldse sulas raha korraga väljastatakse kui on selline kriis?

Teine kolleeg, kes kolis aasta tagasi Soome, deklareeris ametlikult piiril kogu sularahavaru, mis tal kaasas oli. Maksis koera eest piiril, sest see oli "asi", mis üle piiri toodi.. Krediidikatega polnud midagi teha (vale pank Euroopa jaoks) ja sulas ei saanud väga paljudes kohtades maksta (lapse kooliühikas nt, koeratoidu eest e-poes, mööblipoes et rendikorterisse asju tellida, kolimisauto, uue korteri rendisissemakse jne). Pangakaardi vormistamisele kulus paar nädalat, õnneks tööandja pakub meil kuuks ajaks rendikorterit eeldusel, et selle ajaga leiad omale uue pinna ja kolid minema. See oli päris karm kogemus, kes aitas koeratoitu tellida ja kes pakkus autoabi jne. 

Vanasti vist reisiti nii, et sularaha oli palitu voodrivahele õmmeldud? Nüüd isegi kui sul seda on, ei pruugi sind see aidata... Ma olen praktiline inimene, ma mõtlen detailides ja olme aspektist sageli. 

Ja siis veel muidugi see, millised on hinnad mujal ja meil. Meile meeldib vinguda, et kallis ja hinnad tõusevad jne. Aga no need lood, mida ma kolleegidelt kuulen (hinnad, lepingutingimused kommunaalteenustel, maksud jne), see on ikka kohati meie hinnatasemelt ulme. Kui kohe kõik sujub inimesel ja sissetulek ei katke, siis jääb ellu, aga muidu...  

Rääkimata sellest, et oled aastaid maksnud pisikese korteri kodulaenu ja autoliisingut, saanud enam-vähem eluga tagasihoidlikult järjele (ma olen vähenõudlik,aga ka alustanud päris nullist, mistõttu eluasemelaen sisuliselt pensionieani kaelas). Ja kui siis mõtled, mida üks sõda sellistes oludes teha võib, teeb see nii kohutavalt vihaseks! Ukraina kolleeg maksab oma laene siiani, maja katusel suur pommiauk, elavad perega sugulaste juures. Töö on õnneks alles, lihtsalt turg on keerulises seisus (kuigi väga paljud nn välisdoonorid hetke siiski toetavad IT projekte) ja müüa pole lihtne. Kui keegi nüüd küsib FM kohta, siis vaadake oma laenu- ja liisingulepinguid, enamus baseerub üldtingimustel (ühepoolselt koostatud, ilma läbirääkimisvõimaluseta), FM nendes ei ole. 

Ah, see pime öö tegi mu mõtted nii pessimistlikuks. Ma olen alati raiunud kut rauda, et ma olen oma maa patrioot ja mul on eakas "külgkorv", mis siin hoiab. Aga iga kord kui ma jälle näen neid rõvedaid dokfotosid Ukrainast ja jõhkarditele esitatud süüdistusi, inimeste lugusid nii võrd kui neid üldse on võimalik rääkida, siis tuleb oksemaik suhu ja tekib paaniline hirm. Loomulik reaktsoon kõigil, ma loodan. Ja siis seletavad mu ungali ja serbia kolleegid, et küll see tapmine on ikka hirmus ja miks Ukraina ometi juba ei hakka läbirääkima, et kuidas see kõik ikka sõjatööstust nuumab jne. Inimesed, teil võiks ju ometi olla okupatsiooni all elamise kogemus olemas (50+ mõlemad). Samas mulle tundub et nn sotsmaades oli see ikka teistmoodi kui meil. Mõlemad on USAs reisinud ja õppinud, siis lood kaubareisidest Austriasse (kust sai lääne kaupa tuua). Vaesed küll olid ja koolis oli mingil määral kohustus õppida vene keelt, aga midagi ei mäleta ega tea, ju siis ei olnud ikka nii kohustuslik. No ja Serbias oli ju sõda?! Ja mitte nii ammu ju ometigi... Mul tekib alati vahkviha neid teemasid nendega arutades, viimasel ajal olen õppinud lausa vältima või teemat muutma. 

Vastik aeg. Selline kohati natukene "tulevikuta tunde" teema tekib aeg-ajalt. Aga noh, jagasin oma hirme, äkki teistel ka sarnased ja hakkab kergem. Sellised heitlikud sinna-tänna öised mõtted olid, magama ikka lõpuks jäin. Palaviku magasin vist ka välja ja on reede, päikseline :) 

***

Ahjaa, üks asi hoopis teisest teemast. Kuna ma bloggeris siin blogin, siis riivas silma kuskil blogisabas üks terminoloogiline apsak. Platform on siiski google´i oma ja meie vaid tasuta kasutajad. Sisu on jah, meie, autorite loome. Nüüd on see siis ka kirjas. 

4 kommentaari:

  1. Sõber serblane rääkis, et neil Jugoslaavias oli olnud olmelises mõttes hea elu ja keegi taga ei kiusanud. Küllap on erinevatel inimestel erinevad kogemused ka...

    Kui kuhugi minna, siis ikka sinna, kus on kohalikku verd sõbrad või kauaolnud sugulased ees ja sihtriigi keel suus. Meie perel oleks siis valikutes Saksamaa või Ameerika unelm... kumbagi ei saa Maja kaasa võtta, peaasi, kui kassid ja laste titapõlvepildid kaasa saab. Aga kui mu mehed ja väike must kass on turvalises kohas, siis on juba kõik hästi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See ongi huvitav, et mul too Serbia-tüdruk on muidu nii normaalsete hoiakute ja taustaga. Ütles kunagi, et neil ei tehtud kodus vahet, kes mis tausta või rahvusest on. Et avatud põhimõtetega kasvatatud ja et see kõik, mis riigis toimus oli üks vastik poliitika. Aga piirid olid vist rohkem lahti kui meil, sest neil oli veel Jugo kui ta juba USAs õppis ja kodumaa vahet sõitis, enne sõda.
      Meie perest ei lastud kedagi üle piiri, sest vanatädi elas Kanadas ja kardeti, et perekonnaliikmed hüppavad üle. Vanaonu proovis mitu korda luba saada ja onu ka, ei antud. Pereinimesed, kusjuures, saba oleks ju siia nagunii jäänud. Ses mõttes oli meil ikka piirid väga kinni. Siin hakkasid küll välissugulased peale 80ndat käima, aga vanatädi ei lubatud Tallinnast välja, isegi oma sünnikoju mitte. Must "volgasaba" oli kogu aeg taga kui me temaga ringi sõitsime.

      Kustuta
  2. Ütlevad, et sõja eest pakku minna on juba hilja. Teine parim aeg aktiivselt tegelema hakata on praegu. Täpselt see, et mõtled välja kuhu lähed, kuidas sinna saad, eluase, mis edasi tegema hakkad, raha liikumine jm. Ja jällegi, minna tuleb enne, kui olukord nõuab.

    Nõu ei oska anda, va soovitatud sõprade/sugulaste/keele järgi asukohta valida.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See ongi see dilemma, tegelikult ju ei taha.

      Kustuta