Olmeblogi

Teate, mul on elutuba ja köök täiesti e-la-mis-kõl-bu-li-kud! 

Reede õhtul oli lõpuks aega koristama hakata ja mõte oli, et vean raamaturiiuli tühjaks, tõstan rõdule ja värvin. Et kaua sellega ikka läheb? See oli ilma igasuguse töötlusteta, puidust Jysk ja ma värvisin seda pimedani. Viimased ristipulgad telefonis oleva taskulambi valgel. Ma ei tea, mida naabrid mõtlesid (kui nad veel üleval olid ja nägid tulukest). Ja see puit tõmbas värvi mõnuga sisse. Laupäeval sai veel värvida ja pühapäeval veel... 

Laupäev algas siis sellega, et mõtlesin oma raamatud kõik elutuppa vedada (puhas plats oli noh) ja ära sorteerida, tolmust puhtaks ja liigiti hunnikutesse. Ilm oli roppu moodi palav, tuul tõmbas ja mingil hetkel käis seljas naks. Liikumine jama, tõusmine kahtlane, ainult väga aeglased liigutused olid ok... Mõtlesin, et mis ma siis nüüd teen. Ma ei saa isegi magama minna kui kõik kohad raamatuid täis on :D
Aga mis ikka, pikk villane sall 2 ringi tugevalt ümber kere ja asusin ettevaatlikult edasi tegutsema. Kannatas olla.

Lõunast tulid riiulid, 5 pakki detaile. Panin kokku nagu lego, ladusin raamatuid riiulisse ja hakkisin pakendit parajateks konteinerile sobilikeks tükkideks. Kõik sai korda pühapäeva hilisõhtul. Kondid valutasid ja selg oli kange. Aga ma olin paksult rahul! 

Põrandaliistud ootavad veel oma aega, kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes oskab neid parajaks lõigata ja professionaalselt paigaldada, võib märku anda. Aga sellega ei põle, neid asju siin saab alati tsipa nihutada kui paigaldus tuleb. 

Mööblit jääb üle ka, sest hetkel on tunne, et less is more ja pooli asju nagu ei tahaks enam tagasi. Ja ma raiskasin kaks ilusat suvepäeva (ilmselt viimast sel aastal) siukse hullumeelse rassimise peale :) Tüüpiline mina, tapeeti kakkusin siis kui olid esimesed kuumalaineilmad juunis. Lõpetasin siis viimastega. 

Täiesti medalivääriline tunne on, sest minu mugavust arvestades oli see ikka eneseületamine! Valgemaks sain, aga raamatut hommikukohvi kõrvale tuleb ikka lugeda lambiga. Aga mis siis, ma olen nii rahul tulemusega!

Kõige magusamaks jäid mu käsitööraamatud, sorteerida on veel kooliasjad ja magamistoast välja kangutada üks hiidraske telekaalus. Õud. Miks mööbel nii raske peab olema?!

Kunagi on aega jälle kududa... seniks kirjutamiseni!