Jutt munast.

 Osad on juba alustanud aastakokkuvõtetega, mulle tundub natukene nagu vara veel, aga on üks teema, mille üle ma olen nii palju mõelnud, et võibolla peaks lahti kirjutama, siis saaks peast välja.

Kui me koolirahvaga viimast korda kokku saime, siis pidi igaüks rääkima, mida erilist ta selle kahe aasta jooksul õppis. Kuna ma olin viimane, siis oli palju aega mõelda. Muidugi see, mis mul tegelikult peas keerles ja vaevas, tuli meelde hiljem autos, kui ma koju sõitsin. Kohapeal rääkisin tavalisest asjadest, nt et ma oskan nüüd joonistada muna, näete jah? See muidugi ei tähenda, et ma taas oskaks kui vaja oleks, aga meie õpetaja pani meid korraks uskuma, et kõik võivad õppida kui mitte "lambist" joonistama, siis väga hästi kopeerima. Selleks on olemas tehnikad ja meetodid, kahjuks meieaegne kool ja ma kahtustan, et seda juhtub ka praegu, praakis nö välja kõik, kes ei olnud loomult kunstnikud ja seda päris varakult. Nii et siis see muna :)

Ja siis tikkisin ma omale Muhu pätid ja mulle täitsa meeldis neid teha. Mul on olnud pikalt tõrge Muhu tikandi suhtes, ilmselt seetõttu, et mingil ajaperioodil oli see jube pop ja iga maaproua soetas omale külluslike tikitud lilleklumpidega sviitri. Need olid kohati nii copy paste ja seda oli minu jaoks ülemäära palju, et mõte selle tehnika telgitagustest ei ahvatlenud. Aga koolis oli vaja ja kui koolis on vaja, siis on oluline vaid see, mis ajaks on vaja :) Kõigest muust lihtsalt närid end läbi, hambad ristis kui tarvis. 

Et mis ma koolis õppisin - muna ja pätte :) Muidugi oli palju muud ja kõige olulisem on see, et ma sain kooli lõpetatud nominaalajaga ja seda kõike rahvusvahelises ettevõttes põhitöökohaga töötades.

Siit ongi paslik minna üle selle teema juurde, millest ma kokkusaamisel ei rääkinud, aga milleteemalist monoloogi ma endaga teel koju autos pikalt pidasin, sest see oli selle kahe aasta olulisem õppetund, aga pigem mulle enesele. Mull ja selle lõhkumine või siis arusaam, et tegelikult on ka mull ja kõik ei ole alati nii nagu paistab. Ja see mull on minu oma ja see on mind täiskasvanuks kasvatanud ja harjumused külge pookinud. Rahvusvahelise, vaba keskkonna mull, kus ma saan olla mina ise ja kus mind ära kuulatakse. 

Ma ei teagi, kuidas seda endast välja kirjutada nii, et keegi ei solvuks, valesti ei mõistaks või ärrituks (ikkagi täiskuu). Aga ma väga tahan siiski sellest märku anda. Et kui ma käisin teile pidevalt pinda sellega, et enda eest tuleb seista, oma arvamuse avaldamine ei ole patt ja ei ole alati vaja hullult karta kellegi reaktsiooni pärast, siis ma mõtlesin seda täiesti siiralt. Sest minu maailmas asjad käivad nii ja mu suurim šokk oli see kui mingil hetkel selgus, et enda eest seismine ja oma arvamuse välja ütlemine võib olla taunitav või et meil on palju tööandjaid, kes oma töötajate puhul seda kunagi heaks ei kiidaks. Muidugi kui ma kirjutan šokk, siis kõlab see kuidagi dramaatiliselt. Nii see päris ei olnud muidugi :) Aga et vabas riigis paar aastakümmet elades on ikka veel aktsepteeritav see, et "ülemusele ei meeldi", "abikaasa ei luba" ja "kolleegid ei kiida heaks" ning enese pidev allutamine tundubki inimesele ainus viis siin elus hakkama saamiseks, siis see ju ei ole ok? 

Igatahes ma julgustan endiselt kõiki enda eest seisma, oma hariduse sisu ja aja väärtustamise eest. Oma arvamust tohib avaldada, keegi ei sure sellest ära, uskuge mind. Isegi kui see arvamus on teistsugune või ei meeldi enamusele. Kui argumendid on põhjendatud, arvamus esitatud viisakalt ja argumenteeritult, siis ei pane õpetaja kahte ega kanna vimma. Ja kui tundubki, et midagi sellist võiks juhtuda, tuleb need asjad viisakalt ikka lahti harutada ja sõpradeks jääda või midagi muud teha. 

Teine õppetund (jaaa, neid oli lausa kaks!) oli see, et ära kunagi räägi oma tööga seotud väga spetsiifilisi muresid väljaspool tööd, isegi kui sa oled täiesti läbipõlemise äärel ja see kõik mõjutab su suhteid väljaspoole, tähtaegu koolis ja kannatuse katkemist pisut stressirikkamates olukordades. Sest inimesed ei mõista. Kõik mõtlevad enesekeskselt ennekõike ja seda ei saa neile pahaks panna, sest me kõik ju peame ellu jääma. Ja ellujäämismehhanismid on meil erinevad. Ära usu kui nõuanderaamatud ütlevad, et kui on raske, siis leia inimene, kes sind kuulab ja räägi. Ei, nad võivad teha näo, et nad kuulavad ja võibolla nad isegi püüavad, aga nad ei saa aru. Sest sa elad omas mullis ja seal on sellised reeglid ja tavad, millest saavad aru ainult need, kes selles mullis on ise olnud või koos sinuga seal on. See on ränk teadmine, eriti kui oled leidnud vaat et hingesugulasi ja natuke end avad, naiivselt. Tegelikult... vt eespoole, enesekeskus. Meil kõigil. Me tahame rääkida, aga me ei taha kuulata, teiste asju, võõraid reegleid, veidraid kokkuleppeid, tööstiili jne. Ei huvita, ära tüüta. 

Kusjuures sama kehtib ka mullis. Mis kool, mis praktilised tööd, palju see siis ikka aega võtab? Miks seda üldse õpitakse? Või siis väljaspool Eestit, wow, kas seda teil õpetatakse koolis? Ja lausa nii, et kutse jne. 

Et siis jah, õppetund number kaks... oli segane õppetund. Ma ei teagi, kuidas seda kokku võtta. Pikaks läheb juba ja uba võib jääda segaseks. Jääge oma inimeste manu, kelle peale saab kindel olla, isegi kui neid on olematu arv? Jah, seda ma vist mõtlesin. 

Ja siis ma veel mõtlesin seda ka, et mida suuremaks kasvad ja kogenenumaks ja kui seal juures tahad jääda iseendaks ning ajada mingit oma liini siin ilmas, siis on vist üsna tavaline, et lõpuks on seal kuskil suht hõre olemine. See oma inimeste tunne on sageli ilus illusioon. Lõppude lõpuks pead ikka end selliseks kujundama ja tugevaks arendama, et kui asi kehvaks läheb, saad vähemalt iseenda peale kindel olla :) Pole ju kah paha variant! 

Aga see aasta, ohjah, see vajab eraldi peatükki, loodetavasti aasta lõpuks see ka tuleb. Taga seda küll keegi ei igatse, seda ma luban.