Viies nädal

Peale korraliku töölaua ja tooli soetamist on kodust juba päris mõnus tööd teha. Ametlikult ja puha! Koer pakib end ka kella 9st laua alla oma pessa ja püsib seal lõunani (vahel ka vähem kui ma juhtumisi varbad tema pessa lükkan).

Rutiin on tähtis ja seda olen ma kodust töötades ikka hoida püüdnud. 7st üles, koeraga jalutama, siis hommikusöök. Pessu ja riidesse. Nagu kontoropäeval, ainult sõiduajas võidan pisut, sellevõrra aga kipun kodus varem alustama.

Kokkamised ja poenimekirjad.
Selle osas on mul veel arenguruumi. Mul on olnud perioode, kus ma väga täpselt planeerin oma sööke, teen menüüsid ja ostan vaid poenimekirjade alusel. Aga sekka tulevad ikka sellised ajad ka, kus spontaansus domineerib. Eriti kui on kiusatusi. Praegu on ses osas lihtne. Ma väldin poode nagu katku aga kuna süüa on vaja nii emale kui omale, siis pean käima paari nädala jooksul vähemalt 1-2x.
Ema teeb nimekirja ja mul omal ka. Jooksen käruga külapoest läbi, haaran asjad ja kassasse. Ema poes pole iseteenindust ja see häirib väga aga ta ei taha alati, et ma oma eelarvest tema oste finasteerin. Seega tuleb käia maalt läbi ja kohalikus poes. Kuller sinna ei sõida. Samas on seal apteek, kus müüakse paracetamoli :)))) (ei ole paanikaost, see on lihtsalt ainuke valuvaigisti, mida ma vahel vajadusel tarbin).

Lisaks lõunapausile tuleb päeva sisse mahutada ka söögitegemise aeg ja see ei ole alati lihtne, sest ca 95% kolleegidest on mehed ja mulle tundub, et ega nemad eriti söögitegemise eest kodus ei vastuta. Tellimise eest ehk ainult  :P Ja praegu pole isegi seda, et peaks lapsi ja naist kooli-trenni-lasteaeda vedama. Nad sõna otseses mõttes KOGU AEG töötavad. See ongi päevases rutiinis kõige keerulism hetkel, et kuna kõik teavad, et kõik on kodus, siis ei ole nagu mingit ettekäänet mitte helistada misiganes kellaajal või piiksuda slackis, kui kiirelt on tarvis teada toda ja seda. Vastu mitte võtta muidugi saab ja seda ma ka valikuliselt praktiseerin, peale mõistlikku tööaega (meil pastakad ei kuku xxx ajal ja ajavööndid lisaks).

Ma töötan aastaid virtuaaltiimis, ses mõttes ei ole konverentsikõned midagi ägedat või uut. Uus on see, et ülemus tahab viimasel ajal kaameraid kasutada. Kuna ma polnud teda 5a näinud, peaaegu ehmatasin. Ta on vanaks jäänud...  Kõlakatel pensioneerumisest võib olla tõepõhi all :)  Vaat mida kõike teada ei saa kui kaamera sisse paned :D

Kaamerasse hüppavad vahel kassid, kolleegi koer või laps. Kuidagi leebed on kõik ja lisaks tööasjadele on alati juttu kohalike maade piirangutest, trahvidest, toidukauba tarneaegadest jne. Kõik on suht sarnases seisus, vaid mõni riik on karmim. Et ei lähe välja peale 20 või fikseerid kirjalikult, mis kellast sa maski välja minnes ette panid. Koeraomanik olemine, tundub, et annab igas riigis piirangute aspektist teatavad eelised :)

Õhtud lõppevad vahel kell 17, enamasti kell 18 ja üsna sageli ka hiljem. Aga oleme õnnelikud, et on tööd. Ja koju ei pea sõitma. Kella 17st ca tuleb koer ja istub laua juurde, ootab. See tähendab, et äkki hakkaks lõpetama või nii ja läheks jalutaks pisut. Keegi on talle kella selgeks õpetanud :)

Mis ma selle aja jooksul õppinud olen? 

- Koera pügamist natukene jälle. Oma esimese koeraga ma katsetasin mõned korrad, nüüd siis võtsin taas käsile. Rosin oli päris rahul :) ja näeb nüüd jälle looma moodi välja. Nimelt neil on kahekordne kasukas ja alumist tuleb nii ehk naa kogu aeg välja kammida, vana karva siis. Muidu see pulstub ja segab käimist. Käppade ja keha vahele tekivad sellised vildistunud osad, kui regulaarselt ei hoolda.
Aga mida pikemaks kasvab kasukas, seda keerulisem see on. Lisaks käppade alla ja patjade vahele tulevad sellised lätsutatud rastad, mis ka hõõruvad käimisel. Hooldada on palju lihtsam nii koera kui korterit, kui seda karvamassi on seljas vähem :)  See siis selgutuseks kui keegi arvas, et pügamine vaid iluasi on. Mkm, absoluutselt mitte. Selline paks karvamopp vhmaste ja tolmuste kevadilmadega suudab üüratutest kogustes väljast liiva ja soppa koju tassida.

- küüsi viilima. Ma hakkasin aasta tagasi käima regulaaselt hoolduses. Küüned püsisid ilusad ja neid oli kerge hooldada. Kord kuus tehti korda ja sellest piisas. Aga nüüd tehnik ei tööta... ja küüned kasvavad :D Täiesti koomiline probleem, ühesõnaga. Ja mis sundis mind kuu aega tagasi panema teksasinist lakki koos rebasekleepsudega, teab vaid vanajumal ise. Lahedad rebased on :D  Nüüd ma siis viilin nagu lapsed nukitsamehe sarvi, sest see hooldatud küüs on paganama tugev.

- Kuna meil käib ka kool, selline sessioonõpe distantsversioon, siis tuleb endiselt ka ajaplaneerimisega tegeleda. See oli meil enne ka muidugi aga väljakutse on lektüür ja juhised. Raamatukogud on ju kinni ja kuigi ma olen hull raamatukoi, on mul erialane kogu rohkem kudumise poole kaldu. Sekka ka ajaloolist ja uurimusi...  Aga koolis õpime me kõike ja kirjalikke töid tuleb teha väga erinevatel teemadel. Ja tähtajad on endiselt paigas.  Osad veebipoed Eestisse hetkel isegi ei saada raamatuid, katsetasin. Õnneks eestikeelseid (kui nood on kohalikus kogus) saab ette tellida ja siis pannakse sulle nummerdatud pakk ukse juurde ja telefonitsi antakse number. Testitud! Toimib! Samuti on kasutatud raamatute turul hetkel hindamatu väärtus (no minu jaoks on alati olnud aga erialase kirjanduse võtmes nüüd eriti). Õnneks omniva on tegus, kuigi ka neil oli siin korraks tõrkeid.

- Sel nädalal hakkame koolitöös kaameraid katsetama, teades meie grupi arvutikasutamise taset, saab see olema huvitav. Aga tunnid on taas tulemas ja see on tore :)

Mis saab tulevikus raske olema?

* Lärmiga taas harjumine.
Teate kui vaikne meil on väljas. Kevad on sisuliselt käes aga noorukid mingi ime läbi püsivad kodus. Ok politsei sõidab korra õhtu jooksul alevist läbi ka aga ikka, jube harjumatu. Ei ole poole ööni magamistuppa kostuvat korvpallimängu ja kõlarimuusikat. Jumalik :)
Ma ei taha mõelda kah kui see kõik jälle tagasi on. No lootus muidugi on ka see, et staadion tehakse siis taas lahti ja nad saavad seal olla. Ja ma ei räägi päevasest ajast, vaid öötundidest. Eelmisel kevad-suvel mässasid nad siin ikka 1-2ni välja.

* Kohustuslikud külastused.
Hetkel ei planeeri keegi mingeid visiite sugulaste juurde, aianduskeskustesse, arsti juurde (igaks juhuks visiidid, meil tuleb neid ette :P) jne. Ei ole juubeleid ega sünnipäevi, ei muret kinkide või riietusega. Ma ei armasta sellist tüüpi asju ju. Nüüd on täiesti legaalne põhjus kodusistumiseks ja see on jumalik :)

Aga muidu on elu nagu lill, Rosin on rahul ja inimene kodus. Kooliasjades võlgu veel ei ole aga räägitakse, et koormus läheb järgmisel aasta hullemaks. See mind ei üllata, alati on kõik võimalik ja alati saab ka hullemaks minna.

Mida ma aga ilmselt ei jaksaks taas läbi teha, on sügisene uus covid laine. No et lähed tagasi eelmisesse rutiini, saad tagasi nn vabaduse ja siis selgub, et ups, tuleb äkki uus laine. Mkm. Ma kardan, et see oleks vist kõigile palju raskem. Praegune oli alguses nii uudne, et selles oli lausa teatav elevus. Inimesed postitasid köögilaua taga koos töötavate ja õppivate perede pilte, jagasid päevamenüüsid jne. Kui see lõputult kestaks, saaks sellest uus reaalsus. Aga kui lõppeks ja siis peaks uuesti end karatiini panema, oeh. Ma väga loodan, et seda ei tule.

Seniks loeme, kuidas teadlastel läheb ses võitluses.