Jõuluäng

Lene kirjutab nii realistlikult suure pere jõuludest. “Kohustuslikud tegevused” on tuttavad küll aga mida vanemaks, seda olulisemaks kuidagi. Õiged söögid ja kõik see tore rituaalide rägastik...  Kuigi vahel on nendest ettevalmistustest nii villand ja tahaks olla kuidagi rahus enda ja maailmaga.

Mul ei meenu teadlikust elust hirmu jõuluvana ees. Ma käisin vanematega rahvamaja peol kui ma olin 2-3. Hiljem kolisime vanaema koju ning siis käisid päkapikud ajal, mil me ära olime. Kirikus, õues mängimas, teises toas söömas jne. Vahel jàtsid kingid ka ukse taha.

Koolis käis näàrivana aga seal oli kõik teisiti. Klassidesse toodi kommipakid suure kotiga ning klassijuhataja jagas need laiali. Suures saalis käis vana nendel, kes olid kodused lapsed ja kelle vanemad kingid eelnevalt õpside tuppa orgunnisid. Minu jõuluvanausk (ok, tol ajal näärivana) lõppeski hetkel kui tädi käskis oma laste pakid õpside tuppa viia. Ma olin segaduses aga küsimusi ei esitanud.

Lapsena on pühad ikka toredad. Külalised käisid, lastele toodi kingitusi või siis vähemalt kommi-piparkooki. Ega mingeid kalleid asju siis kingitud. Lihtsad ja praktilised. Enamasti üks suur kink pere poolt ja vahel lisaks paar ema vanema õe perelt.

Hulluks läks asi siis kui ma juba poeskäija olin ja saadeti kaubandusse söögijahile. Mäletate neid õndsaid aegu kui midagi saada polnud ning vahel tuli ehku peale korduvalt linna sõita, et kapsa kõrvale viinereid saaks. Või kasvõi värsket liha. Meil vanaemal oli 10 last ja neil kõigil pered. Kõigepealt käisid nad jõuludeks külas ja siis kolmekuninga paiku sünnipäeval. Pikk laud, soojad söögid, napsud, tordid. Söögitegu ja varumine oli võõrustaja õlul. Külalised tõid enamasti torti ja viina. Vahel läks jutti 24st kuni esimese nädalavahetuseni pealr kolmekuninga päeva. Kogu aeg korista ja kokka, pese ja kuivata. Ja maga nagu silk, sest ruumi oli vähe ja sageli jäädi ööseks.

Kui ma ülikooli ajal linna kolisin ja hiljem mõned aastad Tallinnas elasin, siis ma vihkasin selliseid pidusid ikka südamest. Ja erilist tähistamisarmastust ei olegi mul peale tulnud. See kohustusemaik on siiani asjal man.

Aga natukene olen saanud muuta. Oma traditsioone sünnipäevade osas ja pühade osas laiemalt. Nüüd on isegi vahel kahju kui need, keda ma salamisi ootan, tulla ei saa. Kasvõi natukeseks ja mitte alati pühade või tähtpäevadega seoses. Lihtsalt, hoiakud muutuvad ja negatiivsed kogemused ununevad.
Aga õnneks tuleb see kurbus vaid hetkeks. Privaatsus ikka ennekõike. Energiavarud, suhtlemisbalanss ja eelarve, eksole :)

Lemmikuid jääb vähemaks, alati mitte minu soovil aga õnneks neid ikka on. Veel.

Ilisat jõuluaega! Puhake ja ärge üle pingutage. Selles hulluses on oma võlu aga ellu peab ka jääma. Igas mõttes. Aasta ilusaim aeg on tegelikult. Oleks vaid taipu seda natuke mõnusamas võtmes märgata.

Ps postitus on kirjutatud voodis pikali vedeledes ja pimedas toas. Ma ei näe hästi enam pisikest kirja :D ja prillidega pole aega tegeleda olnud. Vaatan hommikul suurel ekraanil üle ja parandan vead.