Kapis tuhides jäid silma mu omakootud kampsunid, üks ilusam kui teine, ning sellega seoses üks teema arutamiseks- mõtlemiseks. Miks on nii, et mul ei teki seda õiget kampsunikandmise aega ning hetke?
Kui on selline keskmiselt jahe kampsuniilm (kevadel nt), siis kaasneb sellega sageli ka tuul, mis puhub kampsunist läbi. Ikka on vajadus kas võtta midagi lisaks (kilekas nt, aga siis enamasti hakkab palav), toppida kaela paks sall või siis jätta kampsun üldse selga panemata ja kanda vaid õhukest jopet.
Kui on väga külm (talvel nt, käreda pakasega), siis ühe korraliku kampsuni selgaajamine tähendab ka number suuremat mantlit. Vastasel juhul näeb inimene (vähemalt mina) välja nagu michelini mehike. Käia on ebamugav, ülerõivas pitsitab siit ja sealt.
Kodus on mul harva nii jahe, et peaks kampsuni selga tõmbama.Nii nood mul seisavadki nagu mööbel kapis rivis. Ilus vaadata vähemalt, palmikud ja mustrid reas.
Äkki ma koon liiga paksust lõngast? Aga samas kõik need iirikad, islandlased jms on ju olnud toredad kududa. Ja mul on taas isu kampsunikudumise järele, isegi lõngad on ootel. Ära anda ka ei raatsi, ei lõngu ega kampsuneid :)
Kuidas teil? Millised on lemmikud ja kas on ka neid, mis kappi seisma jäänud?
Sa oled liiga kuumavereline siis :) ja autoga sõidad ka. Ma kannan kampsuneid peaaegu aastaringselt.
VastaKustuta-Monika
Mul oli sama mõte, kui viimast jakki kudusin, et tuul puhub ehk läbi, vaatamata paksule lõngale. Panin voodri alla ja olen praegu rahul sellega :)
VastaKustutaMa oma vilditud vammusele ostsin ka voodri aga õmblemiseni pole jõudnud.
VastaKustuta