Meie kihelkonnast on nii vähe kindaid muuseumis. Olen sellest vast ka kirjutanud. Arvestades kui suur see oli, tundub kummaline. Kas elati vaeselt ja ei tahetud annetusi muuseumile teha? Polnud selliseid meistreid, kes eeskujuks? Hakkajaid käsitööinimesi hiljem oli ju küll! Kui 30ndatel kursuseid tehti, tulid prouade näppude alt imeasju! Ma olen paari pilti näinud. Kangad, tikandid, kudumid jne. Ja muuseumis on käpikuid vaid 2 paari, sarnase mustriga ning naturaalsetes lambatoonides. Ja mustrid ei ole sugugi originaalsed, samalaadseid näeb nii mujal Eestis kui ka nt Lätis, mistõttu ei pea ma noid väga vanadeks.
Isegi käised on meil teistmoodi, ei ole seda ülepaisutatult kirevat lilltikandit, lihtne pilu ja litrid! Kas see räägib midagi siinsete elanike kohta? Huvitav oleks lugeda. Vahel meenub ajalooloengust meeldejäänud mõte, et meie vanalinn on alles tänu sellele, et linnal polnud raha kaasaegsesse ehituskunsti investeerida. Tänu sellele omamoodi "vaesusele" on meil imeline pärl! Kas vaesus võis olla ka üks põhjus, miks käised püsisid tagasihoidlikud? Ja mustrid lambahallid... kuigi saanitekkides ju värve on :)
Olen siia kogunud pisut HJ kohta linke muisist, kel huvi.
Pisut ajalookroonikat (lehe allservas on lingid) on talletatud kohaliku kirikhärra poolt, lisaks mälestused, mida pole palju.
Lisaks panen paar pilti, 30ndate II poolest.
Harjumaa värvikirevuse kaotas mingil hetkel usk (usulahu nimi mul ei meenu praegu) mis keelas edvistamise ja hiljem juba linnastumine, suurlinn oli lähemal ja mõjutas rohkem kui lõuna pool
VastaKustutaSa mõtled vennastekogudusi? Meie talust mitte väga kaugel oli palvemaja küll aga ma ei kujuta ette kui suur kandepind nende tegevusel oli. Vanaema mainis laule, mis talle meeldisid aga rohkem sellest ei räägitud. Ametlikult olid kõik lapsed luteri kirikus ristitud ja leeritatud.
VastaKustutaNendest mälestustest, mis ma siin linkisin, lugesin, et koolide käimalükkamisel oli kohalik kirikuõpetaja eestvedajaks. Vennastekogudus käib sealt tekstist läbi pigem karskuse kontekstis. Nii et ei oska seda argumenti hinnata. Jõelähtme ja Kuusalu on ju kohe kõrval ning neil on tüüpiline käisemuster lilltikandi näol olemas.
Ja linnastumisest ning linna lähedusest - poevärvid oleksid siis pidanud ka rohkem kättesaadavad olema?
VastaKustutaVormsil näiteks piisas ühest kirikumehest, et kadusid rahvariided.
VastaKustutaNii meile seal räägiti, et rahvas oli nòus vanad riided isegi põletama.
Islandil pole nt säilinud vanu rahvalaule, mis on enam kui kummaline, arvestades et nad on saagade maa. Kuulisin raadiost, et Norra ülemvõimu tulemus. Seda laulude puudumist kinnitas mulle ka üks ajaloolane, kellega ma kokku puutusin oma praktika ajal nende rahvusraamatukogus. Võid minna raamatukogusse ja lapada igivanu käsikirju, isegi neist aru saada, sest keel ei ole väga palju muutunud. Aga laule ei ole.
VastaKustutaHuvitav on see, et sellistest "kohalikest kangelastest" või siis mõjutajatest reeglina ikka lugusid räägiti. Aga mul hetkel ei meenu midagi riiete teemal. Uduselt on meeles jutud tädist (ilmselt siis vanaema õest), kes käis Kehras palvemajas ja nendest vanadest lauludest, mis seal lauldi.
Muidu kui vanaemal õed külla tulid, siis meenutati vanu aegu palju. Laadapäevi ja talguid jms. Samas eks mu vanaema tuli sinna ju tüdrukuks, olles ise pärit küll samast kihelkonnast aga hoopis teisest servast. Oleks pidanud vanaisa õe käest uurima siis kui veel oli uurimiseaeg aga minul polnud taipu.
Jaanus Plaat on kirjutanud kristlike usuliikumiste mõjust eestlaste rahvakultuurile, kuidas mitmel pool ja eri aegadel rahvariideid ja pille põletati, ehteid maha maeti jne.
VastaKustuta