Otsustasin hommikul, et teen täna kodukontoripäeva. Mõeldud-tehtud. Tundus tulevat rahulik.
Tegin kohvi ja asusin meile lugema... ja siis läks lahti. Kõne, 20minutit, arutasime ühte keerulist keissi. Teine kõne, umbes sama palju, järgmine asi.
Kõige kiiremal ajal küsis B õue, minna tuli jooksuga, st mina jooksin aga B-l oli aega küll. Tahtsin kaasa haarata telefoni, kuid selgus, et peale neid kõiki kõnesid oli aku tühjapoolne ning vajas laadimist. Mõtlesin naiivselt, et ehk selle mõne minuti jooksul ei helistata. Lohistasin koera õue ja utsitasin tagant, et ole nüüd hea koer, kaka ruttu :D Tuppa sain tagasi 10 minutit hiljem, telefon üürgas.
Sujuvalt oli aeg lõunas ja nagu ma korduvalt olen öelnud, on kodukontori kõige nõmedam asi see, et ise peab lõunaks süüa tegema ja aega nagu üldse pole. Viskasin siis kiirelt tomatisalati kaussi ja pasta keema. Samal ajal võtsin vastu veel mõned kõned, joostes köögi ja elutoa vahet. Arutasime. Suhtlustarkvara plinkis kurjakuulutavalt, ülemus vajas kiirelt mingeid numbreid. Hakkasin vastama, pasta köögis keemas. Kui lõpuks kööki sain, oli viimane minut käes. Vesi pealt ja sörkides külmikust parmesani haarama... järgmisel hetkel oli pakk maas ning põrand õhulise kihiga kaetud. Koer kohal nagu viis kopikat.
Ajasin koera köögist välja ja tahtsin koristama hakata. Siis meenus, et hari sai eile ära pestud ning kuivab vannitoas. Kerge sörk vannituppa, hari kaenlasse ja pühkima... selgus et too polnud veel ära kuivanud ning lisaks juustule oli nüüd põrand ka märg.
Lõpuks sain koristatud. Telefon taas üürgas. Tormasin salatikausi, pasta ja mangolassi kruusiga töölaua taha. Tund aega hiljem, olles vastanud mitmele kiirele küsimusele küll meilitsi, telefonitsi ja ka suhtlusvahendis, tekkis lõpuks moment jahtunud pasta hävitamiseks. '
Külm oli aga nälg oli ka.
Tere tulemast kodukontorisse!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar