Vabaõhumuuseum Riias

Ma ei olegi veel jõudnud blogida paar nädalat tagasi toimunud külastusest Riia vabaõhumuuseumisse. Nimelt oli meil Lätis üks kahepäevane koolitus, mis lõppes just nii kenasti, et jäi paar tundi aega vabaõhumuuseumis kolamiseks.

Kui ma kunagi aastaid tagasi esimest korda üksi autoga Lätti sõitsin, juhatas mind kolleeg niiviisi - "See on väga lihtne. Piirist alatest sõidad kogu aeg otse (A1) ja siis kui tuleb viit paremale Riga, siis keerad ära (A2) ja oledki Bribivase uulitsas". Bribivas on nagu kolgata tee, ma arvan, et seal võiks olla majanumbreid ligi 500 ja enamasti ma sõidan seda miinimum 45minutit kui Riga vanalinn paistma hakkab. Nii et sisuliselt nii ongi, muudkui otse ja otse, konks on vaid selles, et see paremale keeramise nurk suurelt maanteelt Riia suunas tuleb alati ootamatult. Ma olen vanakooli inimene, GPSi ei tunnista :P

Muuseum paikneb samuti Bribivase tänavas aga teiselpool sõidusuunda. Seega tuleb kohe peale seda parempööret olla valvas ja sõita esimesel võimalusel maanteelt alla paremale, teha silla alt läbisõit, siis ringile ja ringilt tagasi maanteele (Siguldasse viib see). Kohe kui olla maanteel tagasi, tuleb silmata viitasid paremal ning pruun viit näitabki muuseumisse.

Muuseumil on kaks parklat, üks tagumises osas ja tasuta, teine siin Bribivase poolses otsas ja tasuline (1 LVL oli maks augustis 2012). Tagumist uurisin aga see oli üsna mahajäetud koht ning pisut kahtlane, arvestades, et meil kolleegiga olid läpakad autos. Eelistasin peaväravat seekord, ahjaa, parkimise eest tuleb tasuda sularahas!

Kohe peavärava juures on pisike putka, kust tuleb lunastada pilet (2.50) ja kassas saab maksta ka kaardiga (deebet, krediit).

Muuseumi territoorium on võrreldes Tallinna vabakaga hoopis teistsugune ja võibolla klanitud keskkonnaga harjunud inimestele ka pisut metsikuna mõjuv. Taludeni tuleb jalutada läbi (kohati paksu) metsa, vahemaad tundusid pikemad kui Tallinnas. Samas too õhtu kui me seal olime, oli kolmapäeva õhtu ilma üritusteta ning majade sulgemiseni oli alla tunni aja aega. Nii et see üldmulje võib olla hoopis teistsugune kui minna sinna nt nädalavahetusel või mõne suurema festivali vms ajal.

Talude paiknemine on planeeritud imiteerides geograafilisi piirkondi. Kohe järve ääres nt on Kurzemele iseloomulikud talud ja kõrvalhooned, mänguväljak ning äge kaptenimaja jne. Rajad on tähistatud aga mitte väga tihedalt, samas ma arvan, et eksimisvõimalust eriti ei ole.

Talud ja kõrvalhooned on tarastatud ajastule iseloomulike aedadega, aias on nn vanu talulilli ja mis mulle eriti meeldis - kummelimuru! Kas keegi on meie ülehoolitsetud aedades viimasel ajal täheldanud kuskil kummelimuru? Minu meelest on see hullumeelne niitmiskomme selle mõnusalt lõhnava ja jalale pehme muruvormi taluaedadest täielikult välja suretanud. Ja sellest on kahju.


Kahjuks oli meil aega täpselt nii palju, et taludesse sisse sai piiluda vaid muuseumi esimeses osas. Majakesed olid omapäraste puidust rõdukestega või ma ei oska täpset sõna leida, mismoodi seda "poolverandat" ühe sõnaga kirjeldada. Oli pisut puitpitsi, pingikene, uksemademel suur lai lapik kivi, katusealune ja siis alles sissepääs toeka ukse näol.

Territooriumi tagumisse ossa jäävatel majadel olid struktuur üsna sarnane meie omadele. Rehealune, kambrid, kitsad aknad ja rookatus. Aga nood rannaalade majakesed olid toredad. Siinkohal ma võin olla pisut ka subjektiivne, sest kuna kella 17st lähevad talud kinni, nägime ju vaid murdosa majadest lähemalt.

Mööda territooriumi edasi kõndides leiab ürituste korraldamiseks suure lava, pingiread ja välikohviku. Tagumises osas maastik pisut tõuseb ning üks lahe hollandi tüüpi tuulik oli üsna kõrgel künkal, kuhu ronimine võttis päris võhmale. Pärast selgus, et sinna teiselt küljelt lähenedes sai kasutada ka treppe aga no mis see pisike ronimine ikka teeb :)

Otse loomulikult oli taludes väljas palju kaunist käsitööd ning käsitöö valmistamiseks vajalikke töövahendeid. Sattusime jutustama ühe muuseumivanaga, kes oli nii muhe. Selline vanakooli muuseumitöötaja, viigipüks jalas ja seitel peas. Purssis kenasti inglist ning demonstreeris meile, kuidas vanasti laualipi sisse auku puuriti ning valikurika ja kaikaga pesu "triigiti". Viimane protsess oli mulle väga tuttav, sest meil maal olid nood kaikad ka olemas, vanaema kasutas neid sageli suurte linade sirgeks saamiseks.

Nagu ma juba kirjutasin, pannakse hooned kinni kella 17st aga territoorium ise on lahti kella 20ni.
Suuremate ürituste ajal on kindlasti melu rohkem. Jälgin nende tegevusi FB kaudu ja mulje on nagu oleks neil kogu aeg üritused. Nt tuleb varsti seppade kokkusaamine ja seejärel vanade oskustega käsitööliste kogunemine septembris, kuhu on oodatud ka külalised kätt proovima. Meie jalutuskäigu ajal oli seal üks grupp noori kunstnikke järve kaldal maalimas :)

Trükiseid müügil ei näinud (kassas olid vaid postkaardid) aga kahjuks pandi ka nende ainumas muuseumipoekene kinni kella 17st ning selle me avastasime alles siis kui olime lahkumas. Aga lahke muuseumiinimene juhatas, et kui on soovi osta raamatuid rahvuslikust käsitööst, siis kesklinnas on selline pood nagu Valters un Rapa. Pidi asuma ooperiteatri lähedal, aadress 24, Aspazijas bulvāris. Lisaks sain ühe lingi, kus imeilusaid kindaid näidatakse. Jagan seda lahkesti ka teiega, äkki on huvi. 

NATO summit 2006 on vist juba kõigile käsitööhuvilistele tuttav aga olgu see link ka siinkohal ära toodud.

Väga mõnus käik oli!
Kas te ikka teate, mis on Läti slogan?  LATVIA - Best Enjoyed Slowly!
Täitsa tõsi muide! Võtke aega ja nautige, Lätimaa on ilus.

This is the short overview about my visit to Latvian Open Air Museum. We had recently one 2d business training in Latvia, near Riga and as I planned to offer the lift to Riga for my Romanian colleague, we decided to visit some museums as well. If you are interested in old rural buildings and old handwork, this is the place in Latvia you must see! I liked it much.