Nii tihti vaikseil öil ma istun salamõtteis,
mu väike tuba suuri saladusi täis.
Ma mõtlen imelisi inimlikke mõtteid
miks põleb küünal, soolasilk miks nukker näib.
Ja tasa-tasa magus nukrus poeb mu põue
ja tundmus imeline äkki valdab mind.
Ma olen inime, kes üksi astub õue
maailma tunnetuseks avat minu hing.
Üks täht, mis särab ülalt taevast kõrgelt alla,
üks täht, mis juhib minu luuletaja teed.
Ta minu luuletuste riimid paneb paika
ja mind maailmakuulsaks lugupeetuks teeb.
Nad ütlevad per aspera per astra,
kuid mulle tundub see ei ole päris nii.
Mu astra läbi aspera on ikka astra
ja teiste aspurad ei loe siin midagi.
LINK
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar