Mis edasi?

Arvestades totaalset feilimist oma kampsikuga võiks arvata, et kudumiseisu on mul mõneks ajaks kadunud. Aga nii see õnneks ei ole. Eilse valimisstuudio ajal lappasin kindaraamatuid ja lootsin, et äkki mõni läti mustritest hakkab minuga rääkima. See ameeriklase läti kinda raamat on tegelikult suht jabur, kuigi ma olen kindel, et ses on audentsust. Siiski, kui ma vaatan noid NATO summiti raames kootud sadu kindaid, siis on see ikka piisk meres. Mulle meeldib nende kinnaste värviküllus ja mustrikombinatsioonid. Nende vaatamisest ei saa kunagi isu täis! Ma armastan detaile ja nendes on, mida uurida. Jah, ka meil on ilusaid kindaid, muhu ja kihnu omad nt aga nendega ma olen ju harjunud :).

Tahaks midagi kreisit ja ägedat kududa. Ilmselt on see reaktsioon pikaajalisele värvitule kudumismaratonile. Või mis ma nüüd siis ajan pada, pea igal kevadel tabab mind värviihalus, sest see lõputu must-valge maastik hakkab pisut väsitama. Nii ma siis mõtlesingi, et tegelikult võiks ju midagi päris ise kokku pusida. Sorts siit ja teine sealt, ei pea ju alati 1:1 kuduma. Alustasin külluslike narmastega (nipp läti kinnastelt, vähemalt näeb narmaid neil sageli) ja siis armusin ühte mustrisse Gotlandi kindaraamatust. Ilmselt pistan roosikesi kuskile ja mängin värvidega. Samuti meeldib mulle selline alt laiem kindapära, kuhu otsa narmad on justkui loodud. Kuigi ka see gotlandi moodi randmelahendus, mida ma Laura kinnastel kasutasin, on omapärane.