Läksin Postimehe veebi lugema juttu toimetulekutoetustega spekuleerimisest ja kuidagi jõudsin selle looni. Sobiv lugemine igati, paneb mõtlema. Ühtlasi meenus, et käibele on läinud fraas "supper" ja seda kasutab eriti noorem seltskond agaralt. Ainult ma ei mõista, mis pagana päralt peaks seda kahe "p"-ga kirjutama. Et nii kõva emotsioon on või?
Aga muidu on selle tagasisidega nii nagu on. Kui mulle miski väga meeldib, siis ei teki kahtlust ega viivitust kunagi. Aga on olukordi, kus ma pean seda tegema kas rollist või olukorrast lähtudes, siis on raskem. Söögi osas olen ma juba tugev :D, ei teki nagu probleemi eriti. Kui ikka on hea söök, tuleb seda ka välja öelda. Õige söögikunst on kiitust väärt. Muus vallas.. eks vist on jah nii, et vahel vaagid eneses, et kas nüüd või mitte kunagi. Aega võtab ka, alguses ei saa ju kohe sotti :D
kui ma näen kuskil kirjapilti "supper", siis ma tahaks kohe mõnitada ja õiendama hakata selle kirjutajaga :D (noh, ma ei pea praegu Sind silmas, onju, vaid neid, kes seda värdjalikku kirjapilti kasutavadki tõsimeeli) aga tihtilugu ei viitsi lihtsalt. aga kiitustväärivaid asju kiidan ikka, ja loodan ka, et eestlased muutuvad avatumaks ja avalamaks ja lahkemaks. ja seda tuleks kohe lastele õpetada, et kui miski meeldib, siis tuleb seda öelda ja et teisi tuleb tunnustada. peangi siinkohal end parandama ja veikse loengu neile pidama :)
VastaKustuta