Lappasin hommikul kohvi juues oma uut salliraamatut (jälle) ning uurisin noid fotosid vanadest 19. sajandi inglise kudumisraamatutest seal. No neil on ka siis olnud jutulised mustrid! Nii et see on ikka kultuuris kinni. Foto oli küll väike aga välja lugeda andis küll, et see rida koo paremidi värviliselt ja siis järgmine koo ka värviliselt aga pahempidi.
Huvitav, mina arvasin siiani, et Euroopas oli skeemikomme. Samas salliraamat ise on skeemidega ning suht advanced userile minu meelest (nt pitside serva kudumised, mängi lõngaga, tee teine pits ja anna sallile uus nägu jne) ning ei ole jutuline ameerikalikus mõttes. On see keelepõhine levik ehk? Samas ei pea siis paika see väide, et pikad lood on tingitud kirjastajate soovist anda välja paks raamat võimalikult minimaalse mustrite arvuga (et saaks palju ja pakse).
Kust meile siis see skemaatiline kultuur tuli? Saksamaalt ehk? Saksa sokiajakiri on küll täis skeeme, samuti venekeelne Sabrina nt. Painajalikud küsimused.
Kas Eesti ajal sallimustreid ei avaldatud? Mis kujul need olid kui avaldati? Mulle kangastuvad hetkel vaid tikkimismustrid Taluperenaistes ning Rahvarõivaste raamat. Kindlasti oli neid ju veel!
Heh, ma ei saa Su murest päris hästi aru. Mõtle näiteks kangamustrite peale- kangaste sidused on alati sõltumata riigikorrast olnud skeemina esitatud.
VastaKustutaNo oled sa kaasaegseid kudumisraamatuid vaadanud? Siis saaksid aru :)
VastaKustuta99% raamatutest on jutulised, mitte skemaatilised. Ehk siis piltlikult öeldes - koo 1 silm parempidi, loo 1 õhksilm, siis koo kaks kokku jne jne jne. Lehekülgede kaupa!
Minu lapsepõlvemustrid on olnud kõik skeemidena, märkidena jne.
Kangakudumisest ei tea ma midagi, see on omaette ooper. Ma räägin ikka käsitsikudumisest.
Ja see nn jutulisus hakkab eesti raamatutesse ka imbuma.
Nagu peetaks kudujad kergelt arengupeetusega inimeseks, kes pole skeemi järgi võimeline ise mõtlema :P. Ajad aga näpuga järge ja kood.
VastaKustutaIsegi nõukaaegsed Käsitööd on täiesti norm skeemidega olnud aga nüüd on enamik jutulised.
Sellest on foorumites juttu olnud, et kas ameerikalik kultuur, kirjastuste trikk või siis piiratud kasutaja?
Tuleb ausalt tunnistada, et jutulised skeemid jäävad kudumata (kui just muster väga-väga ei huvita). Ma lihtsalt ei viitsi näpuga järge ajada. Oluliselt lihtsam on skeemile pilk peale visata - ülevaatlikum ju:)
VastaKustutaMulle ka tundub, et need on "piiratud" kasutajatele.
Kurb, aga paljud kudumisraamatud jäävad mul selle pärast ostmata. Heh, kokkuhoitud raha võib ju lõngale kulutada :)
Ülle
Ma pakuks, et asja taga on pisiasi, et päris mitmed raamatud on tõlkeraamatud. Ja kui originaalis on lõputu mula, tuleb see ju ometigi ära ka tõlkida...
VastaKustutaTõlked on omaette teema, need peabki sama moodi tõlkima, isegi layouti ei tohi osadel muuta. Vähemalt niiviisi väitis kunagi kirjastus, kui ma ühe shoikaraamatukohta uurisin. Et ostetakse sisse kogu makett (pildid, tekst).
VastaKustutaAga ma olen ajakirjades ka näinud kirjeldustena mustreid, nt Kodukirjas . Käsitööst mulle hetkel ei tule ette, peaks kodus vaatama :).
Kodukirjas oli vähemalt varasemal ajal palju Novita mudelite tõlkeid.
VastaKustuta