Lumi

Meil natuke sajab. Mõnes mõttes on see hea, tekitab õige tunde. Teisalt jälle hangi teele ma ei taha, mulle ei meeldi paksu lahtise lumega sõita.

Aga tunnet loob. Minu aknast paistab alevi kuusk, tuledes ja kena. Pimedas eriti. Kui lumi ära läks, oli too kuidagi trööstitu. Mina ootan jõule:), sel aastal on tunne kuidagi rahulik ja norm. Ei mingit paanikat, et ei jõua või ei saa, kuigi põhjust vbla isegi oleks. Olen nagu Toots, teen nii palju kui jõuan, sest nii on õige. Vähemalt ma tunnen, et on. Panin oma vähesed kaunistused juba 1. advendiks välja, tegin suurpuhastuse ka :P. Rohkem polegi vaja.

Vanaema armastas jõuludeks alati hullumeelselt kokata, lõpuks läks nii, et jõulude ajal ei jaksanud pooltki seda süüa, mis sahvris seisis. Enamik asju olid teemal "nii ikka peab olema, sest on alati olnud". Seajalga tuli keeta alati ja sülti muidugi ka, lisaks tuli kringlit küpsetada ja ahjuliha teha, piparkooke küpsetada ja torti teha, kartuleid ja salateid mitut sorti. Hapukapsas pidi kindlasti olema ja verivorstid muidugi ka, pohlamoosist ja kõrvitsasalatist rääkimata. Kõige selle peale kulus nii palju energiat ja närvikulu, et pühad kui sellised jäid kohati tahaplaanile.

Meil tehti kinke alati jõulude ajal ning seetõttu on mulle jõulud alati meeldinud ja ma olen neid alati oodanud. Kuigi kingisaak on iga aastaga väiksem ja ette teada tavaliselt. Ehk siis üllatusmoment on nullilähedane aga ikka ootad. Selline omamoodi aasta kõrghetk minu jaoks.

Peale jõule pole enam midagi, näärid seostuvad mul vene ajaga. Kustuv tuluke, läbu, shampused, sõjaväeosa raketitulestiku vahtimine, kartulisalat, pidevalt mängiv telekas, kus iga järgmine saade püüab eelnevast naljakam olla ja ei ole seda üldse. Selline veider aeg. Sugulasi vooris ustest ja akendest...
Jõulude ajal külalisi ei käinud, pere oli omadega ning mulle niiviisi meeldis. Meil oli reegel, et isegi lähisugulased jõululaupäeval külla ei tule, sest see on oma pere püha. Esimesel ja teisel pühal võis külla minna, see oli juba ok. Meil olid omad traditsioonid.

Ma olen poodidest eemale hoidnud, sest ma ei jaksa nendes olla. Homme on aga minek. Lubasin ema viia poetuurile ja ilmselt istun ma ise raamatuga kuskil kohvipoes, kuniks tema viimasegi poe läbi kammib. Ikka jõuluks vaja midagi osta, kuigi ma ei taipa, mida meil siis nii väga vaja on. Aga noh, las ta siis käib...

Võibolla ma teen jõuludeks kaneelisaiu, ma pole neid sada aastat teinud ja need meenutavad mulle vanaema. Vanaema oli natukene lapsemeelne. Talle meeldisid mängutoosid jõululauluga, kaneelisaiad ja põlevad küünlad. Tal pidi alati olema toas pisike kuusk, ehitud, glasuuriga piparkoogid, jõululaulud ja palju kaarte. Ta oli vahel lausa tige, kui ema rohkem kaarte sai kui tema :D. Luges salme ja vaatas pilte, kaart pidi olema ilusa pika salmiga, muidu polnud asi ega midagi.

Mulle salmid kaartidel eriti ei meeldi aga mängutoosid ja kaneelisaiad küll...