Autojuht

Augustis saab täis järjekordne aasta sellest, mil ma omale autojuhiload sain. Sõitma õppimine on alati väga põnev tegevus ning tekitab palju elevust. Ma mäletan, et tunnist tulles vatrasin alati pool hommikut (mul olid varahommikused ja hilisõhtused tunnid alguses) kolleegidele, mida kõike ma tegin ja mis kilde õps rääkis.

Mul oli lahe õpetaja, endine taksojuht ja vana kooli mees. Tal oli omapärane kõnemaneer, ta oli tähelepanelik, natuke lõõpiv aga mitte mage või alandav. Hästi rahulik oli ta ka. Seoses kiiksudega tuli ta mulle meelde, sest tal olid omad veidrused. Näiteks pidi ta alati kaasa võtma maanteel vedeleva kola - poldid, liistud, mutrid. Korra pidin selleks isegi Sõpruse ringil mitu tiiru tegema, et õigel vabal momendil peatuda sekundiks, sest seal oli sisemise ringi serval mingi kola jälle. Siis kogus ta pappe, sest tal läks auto värvimisse ning siis oli vaja tema sõnul autot pappidega katta. Nii me siis tegime "väikeseid tänavaid" ja vanamees passis prügikonteinerite ümbrust hoolega. Naljakas oli. Lisaks eelpool nimetatutele pidi ta igal neljapäeval ostma bingo loto pileti. Otsisime siis kohta, kus saaks mugavalt parkida ja vanamees jooksis sörkides poodi piletit ostma.

Igav temaga ei hakanud. Ta oli kogu aeg sõidus, mobiili tal ei olnud. Et talle helistada ja tundi kokku leppida, tuli ärgata kas megavara, enne kella 6 või siis oodata 12ni, mil ta viimasest tunnist tuli. Unetu vana. Poole 7st oli ta juba tänavatel õpilastega kilomeetreid sõitmas nagu ta ise seda nimetas.

Õpetajana oli ta megarahulik ja kannatlik, ma ei mäleta teda häält tõstmas. Kõik nipid ja kordamised, mis tema suust tulid, meenuvad mul siiani sageli. Omapärane kõnemaneer tähendas seda nt. et kui hakkad rida vahetama, siis tuli lisaks peeglitele "teha vilksti vaade üle õla". Ja ma teengi alati nii, see sai nii sisse koolitatud, et ma ei oskagi teisiti. Teine tarkusetera, mis mul ka alati meenub, on "võta täisnurki!" See tähendas siis, et kõik pöörded tuli teha omast reast, mitte laisalt kaarega üle vastassuuna. See tuleb mulle alati meelde, kui ma T-kujulisel ristmikul pööret teen ja keegi mulle diagonaalis vastu lendab...

Ta oli ka tähelepanelik. Kui me olime tund aega platsil õppinud siduri libistamist kaldteel ja külgboksi parkimist, siis olin mina alati läbimärja seljaga. Autos oli soe ja ma õppisin sõitma suvel. Kipusin siis õhukese pluusi väel õue minema ning sain alati märkuse: KAMPSIK SELGA! :). Kord olin terve tunni sõitnud lasnamäel jälle väikseid tänavaid (ilma foorideta võrdsed ristmikud, kitsad ja vastikud) ning mul pea valutas hullupööra. Ilmselt olin selja- ja kaelalihased ära külmetanud. Õpetaja tegi märkuse, et mul on pea laiali ja ma teen rumalaid vigu. Kurtsin siis peavalu. Auto kamandati parkima ning õpetaja viis läbi kiirmassaazhi:). Selgus, et ta oli seda õppinud kunagi ja oskas hästi. Eks see naljakas oli, pisike punane õppesõiduauto ja õpetaja õpilast masseerimas, iccc. Aga ma usaldasin teda ja ta oli igati OK. Peavalu kaudus ning tund võis jätkuda. Sellised seigad siis seoses Õpetajaga.

Kooli teised õpetajad saatsid tema juurde "lootusetuid" ning ta õpetas kõik sõitma. Ma ei tea, mis anne see tal oli aga ta oskas kõigiga hakkama saada. Olid mõned, keda ta ekstra meenutas ja kes polnud sõtima õppinud, kuid enamik nendest olid nö "tänu võlgu" oma närvikavale ehk siis tavaoludes sõitsid ilusti aga eksamil olid tühi koht.
Läksin teooriasse, kui mul oli juba 20tundi sõidetud ja sain teooriaõpetajalt pidevalt kontrollküsimusi. Teda shokeeris see, et mind oli rooli lubatud:). Nimelt lõpetas sama kooli mu kursaõde ja soovitas õpetajat. Helistasin ning panime kohe tunnid kirja. Kust mina pidin teadma, et enne peab teooriat oskama ka, ic. Mingeid probleeme see mulle küll ei tekitanud.

Sõitma õppisin kindlalt ja siiani pole mingeid tõsiseid jamasid olnud. Tunde võtsin hästi palju ning sain õpetajalt kiita. Linna ma ei kartnud ega karda siiani. Suht varsti peale lubade saamist hakkasin sõitma ning sõidan tänaseni. Kui õppimise käigus olid probleemid, siis kordasime sõiduskeemi seni, kuni mul oli skeem selge. Üks hullemaid kohti minu jaoks oli juba nimetatud Sõpruse puiestee ring, TTÜ juures. Raske oli seal see, et seal oli mitu rida aga äärmisest sai ainult välja ning sisemisest ainult ringi edasi. St kui olid sisemises rajas, siis tuli õigel ajal rida vahetada, et saada välimisse ja ringist välja sõita. Oi kus ma seal ringi peal higistasin. Õismäe poolt ringile ja pööre TTü poole, parempööre maja hoovi ja tagasi uuesti Õismäe poolt ringile. Siis TTÜ suunas ringist maha, TTÜ hoovis ümberpöörd ja tagasi ringile. Tänu sellisele tambile ma ei pelga ringe ega pea kodus ette mõtlema, mis trajektoori ma linnas võtan või mis teed mööda sõidan. Ma lihtsalt lähen kuhu vaja:).

Olen selle kannatlikkuse ja tarkuse eest oma õpetajale tänulik. See oli vahva aeg ning tore praegu meenutada.