Lugesin Anu blogist, kuidas ta meenutab lapsepõlve lihavõttepühi. Meil värviti ka alati sibulakoortega ja lastel lubati vildikatega valgeid mune kaunistada. Vildikad kippusid läbi koore munale tooni andma aga mõned siiski teha tohtis.
Tehnikatest olid kasutusel see pakkimise meetod, mida kõik ilmselt teavad. Muna pakiti sibulakoorte sisse ning lapid ümber ja niidiga kinni. Lisaks võis sisse panna riisiteri nt või kui urvad olid õues kättesaadavad (või olid kaseoksad tuppa varem toodud), siis sai panna ka urbi sisse mustriks.
Teine moodus oli värvi andva lõngaga munad kokku siduda ja keema panna. Siis jäid seotud kohad sellised mõnusad triibulised.
Pashat meil maal ei tehtud. Küpsiseid tegi vanaema küll, piparmünditilkadega ja vanijega, liivataignast sellised lihtsad ümmargused olid tema lemmikud. Pashat tegin ma ise esimest korda keskkooli ajal, retsepti sain 12kl. kodundustunnist. Jube hea oli ja see oli ka esimene kord, kus meil pere sellist imeasja Lihavõtete puhul sõi. Ma arvan, et see võiks olla nt Soomest üle võetud komme, sest maal, vähemalt meiekandis pashat ei tuntud.
Mõned aastad tagasi ringles selline munavärvimise juhend netis ringi. Panen siia ka rippuma, ehk on mõnele abiks. Hästi armas leht on, talleggi serveris.
Häid pühi!
Pasha on tõepoolest väga maitsev kevadpühade roog. Äkki oskad oma kogemustele tuginedes lisada mõnd head soovitust pasha tegemiseks?
VastaKustuta