Palju toredaid inimesi.

Mis paneb suhteliselt võõra inimese teise suhteliselt võõra inimese kallal õiendama? Teadmine, et saab võimu näidata ja nn pähe istuda? Äärmiselt veider.
Tormasin hommikul peale koertega jalutamist kiirelt kirikusse, kuna tahtsime vanaemat täna mälestada. Treppi pühkiv naaber käratas valju häälega: "küll oleks tore, kui keegi teine ka vahel luua kätte võtaks!" Ma ei oska sellistel puhkudel kunagi reageerida nii, et ma ise rahul oleksin ja mammil kaoks mõneks ajaks isu !peale lennata!. Aga enne autosse istumist jõudsin vaid mainida, et selliseid asju on jah mõistlik korda-mööda teha. No mida ma oleks pidanud ütlema?

Mul on omal ka olnud sellised mõtted peas, kui ma trepikoda koristan. Kuna ma elan 2.korrusel, siis on see vaikiv reegel, et koristada tuleb kuni välistrepini. Reeglina ikka algul praht kokku ja siis veel mopiga märjalt üle. Ma pole padukorralik, tunnistan ausalt, ei ole. Mind ei motiveeri ainuisikuline küürimine... Aga mul on koerad, kes jätavad maha hulgaliselt käpajälgi ja mulle on sellepärast ka märkus tehtud. See selleks. Eks ma siis koristan, kui aega ja tuju on. Käsupeale küll mitte :).
Kõige hullemad ajad ongi pori ja vihmasegused perioodid, mil puhas põrand püsib puhtana vaid pool päeva. Ja kui meil aknaid vahetati trepikojas, siis oli ka karm. Karm selles mõttes, et me kõik trampisime sealt ju läbi. Ärge küsige, kes ära koristas :P ja veel kaks korda (viimistlusmeeskond oli hullem kui aknavahetajad).

Jah, ka mina olen mõelnud, et vahel võiks keegi teine ka lapi ja harja kätte võtta. Aga näe, pole selline inimene, et seda kõva häälega üle trepikoja röökida. Kuidagi vastik on. Nii ütlemine kui kuulamine. Tühiasi? no ilmselt, aga mul on tuju rikutud. Õnneks on blogid, irw.
***

Kirikus oli megakülm. Isadepäev. Lapsed laulsid ja lugesid luuletusi, pärast oli issidele-emmedele kohvilaud. Uus õpetaja on sümpaatne, mõistev (täna teeme lühemalt, lapsed äkki külmetavad). Siit on viimasel ajal nii palju õpetajaid läbi käinud, et ei tea enam loota, kas too pidama jääb. Kalmistul käisime ka...

Leerid meenusid. Meil oli vahva õpetaja, elav ja rõõmsameelne, noor tudeng. Püüdis meile leerikooli meeldejäävaks teha. Ehtisime eelmisel päeval kirikut ja koristasime. Meenub hiigelvaiba välja lohistamine ja meeterhaaval puhastamine. Päris hull töö oli:). Poisid tõid metsast kased ja need lõhnasid imeliselt. Lõpuks sõime kirikumajas kooki ühiselt ning käisime tornis ilma vaatamas. Tavateenistuse ajal tornis luuke ei avata ning ega sinna naljalt lubata ka. Seda põnevam oli - Tallinn, ümbuskaudsed talud, maanteed jne. Päris kaugele paistis.
Õpetaja lahkus tülide tõttu praostiga ja kõigil oli sellest väga kahju. Ta meeldis kohalikele... aga kuna ta polnud traditsiooniline jumalasulane, siis vanem põlvkond ilmselt ei suutnud teda sellisena aktsepteerida. Ta suunati Saaremaale, kuid nüüd on ta tagasi omas kihelkonnas, Kirde-Eestis. Ma loodan, et tal ja tema perel läheb kõik hästi ja ta on nüüd rahul. Saares oli raske, mandriinimest ju naljalt "omaks" ei võeta. Seda kurtis juba mu vanaisa, et tehakse vahet omadel ja võõrastel...

... ja koristavatel tublidel ja mittekoristavatel vähem tublidel... urrr... ma olen ikka veel häiritud... ehk läheb üle :P