Tormised tervitused!

Ilm on na raju, kuigi vahepeal tundus, et tormihoiatus oli liiast. Juhtus nii, et pidin peale tööd paar apteeki läbi sõitma aga sellises vihmas ja ummikutes oli see paras närvidemäng. Külgpeeglid ei näita mitte midagi, kui just klaasi alla ei lase ja pead välja ei upita. Aga sõidetud ma need sõidud sain ning vajalik stuff nädalavahetuseks jälle vanaemale olemas.

Käisime just koertega vanaemal külas. Ta küll magas aga nii võib vast ikka öelda. Elamine oli neil nii mõnusalt soe:). Ema pikutas oma palavikulist und, ta nimelt on kuskilt omale 39kraadi hankinud ja üsna kustunud olemisega. Koerad katsid ta kiirelt shotikanahaga (parim ravi nende arvates :)) ning mõnulesid siis seal. Tegin kiirelt õhtused toimetused ära ning mõnulesin soojas toas piimakohvi ning rimi õunasaiakestega, mmmm.

Minul nii soe siin pole, kuigi ahju panin isegi kütte. Külm ka pole, mõnus on. Tuul vuhiseb akna taga ning katusel on "peaproov". Loodetavasti peab ikka vastu :P Ahjaa, kui hästi läheb, siis saame vanaemale äkki isegi kohaliku hooldaja. Loodetavasti homseks saab selgust, hoian pöidlaid risti!!! Samas on see lugu ikka nii jabur. Linnast võhivõõra inimese kaudu tuleb asju ajada ja lõpuks jõuad ringiga siia tagasi. Parem hilja kui mitte midagi?!

Und veel pole, nokitsen oma second hand kinnaste kallal. Tädi tegi mulle eelmiseks sügiseks kenad peenvillasest lõngast sõrmikud, lõng oli veel kohvipaksuga värvitud:). Aga sõrmed kulusid auku ning kindad jäid seisma. Nüüd oli meil tädi mõnda aega maal abiks ning ajaviiteks oli sõrmikutele kudunud minu kaselehtedega värvitud lõngast uued sõrmed. Hästi rõõmsaks teeb see toon nood ning ma nüüd heegeldan veel randmeosas pitsid juurde:). Võibolla saab homme pilti kah! Kui torm möödub ja jälle valgeks läheb :P