Kõik vist juba teavad seda shotlasehullu. Hiljuti kui perekooli jutukasse logisin, räägiti seal koheselt hulludel päevadel müügis olevast shotikatega hommikumantlist :D:D:D
ITst saadab mulle Põhjatäht pidevalt linke shotikatega ning sama teeb Riinik MNSi vahendusel. Mul on juba päris kena kogu:).
Peaks nüüd ikka need shotikatega kindad ette võtma, mis mul ammu peas on valmis kootud. Kuigi enne tuleks õmmelda tooli seljatagusee kate valmis, teha SKS projekt valmis ja kahe talvekampsuni lõngad on ka ammu juba ootel. Lisaks peaks midagi emale sünnaks tegema, too taani Need oli selle mõttega ostetud... Ehh... shotikad on ikka nii nummid, eksju ;)
Näide kah:
Kunagi tegi TÜ mulle sünnipäevakingituse. Mina tean, et shotikad joonistas tassile Kristiina. Tema ise ei mäleta ja ütleb, et see oli Helen. Kuna nad mõlemad siin lugemas käivad, siis on võimalik nüüd autorlus tuvastada:). See on mu lemmiktass hetkel.
su šotikavaimustus on natukene nakkav.
VastaKustutaon nad loomult "suured koerad"?
vist sai segane küsimus.
st. rahulikud, enesekindlad...
mõned väiksed koerad on kuidagi närvilised, ise väike nagu labakinnas ja tuleb mulle esimesena hambaid näitama. kui talle kogemata liiga lähedale satud, kukub kiljuma :(
samas on ka selliseid väikseid koeri, kel sees dogi hing.
Just jah, loomult suure hingega ja hea huumorimeelega, intelligentsed. Kuigi mina pean intelligentsiks looma puhul midagi muud kui muidu koerte kontekstis peetakse. Nad on siuksed natsa kiiksuga, isepäised ja pealtnäha ehk isegi hirmutava vaatega. Kui ma Blackyt koju tooma läksin, siis ma konkreetselt kartsin tema ema :D. Oli selline suur ja kandiline ning haukus nagu vana mees. Nüüd ajab naerma, sest ma tean seda haukumise tooni küll.
VastaKustutaMuidu on nad siuked mõnusad ja omaette kujud.
Aga seal on üks aga - kutsikast peale peab sotsialiseerima teiste koerte, inimeste, asjade, autode, jne jne jne kahtlaste "kollide"ga. Siis on nagu vana rahu ise, va ehk isased. Need vahel ei mahu ühte ruumi ära :D.
Ja pikki jalutuskäike tahab ning tegelemist ikka ka, muidu igavusest teab mis veel teeb:P.
Ema kolleeg nt vihkas shotlasi sellepärast, et tema ema naabril on koer, kellega ei tegeleta ning kes veedab suviti kõik päevad õues aias ja haugub. Esimene shotlane, kes kolleegi südame võitis, oli Blacky:). Blacky võib istuda tundide kaupa nagu kivikuju või sinu läheduses niisama pikutada. Selline mõnus ja rahulik memmu. Aga kuna ta jäi kutsikana sotsialiseerimata (tõuühingu rahvas avastas mu siis, kui ta oli aastane ja ta on mu esimene päris oma koer!), siis teiste koerte sekka ta nt ei sobi. Matkal just käisime ja katsetasime, haugub ja on närviline, natuke isegi vaat et kuri ning kipub ära koju. Kodus aga ideaalsemat looma annab otsida. Selline mõnus maadam nagu ma teda kutsun. Häälitseb nagu pisike põrsas, ic.
Suska on vastupidi, väljaspool kodu suht OK, seltsiv, mänguline, elav. Aga kodus, eriti ema juures (kes on lasknud omale 100% pähe istuda) lärmab ja nurub mängimist, süüa jne :). Aga see on konkreetselt ema viga, minuga nii ei jamata. Kodus on kord majas:).
Suska on oma tüübilt ehk natuke erandlik ka. Ma kutsun teda sageli blondiks tibiks:P, siuke süüdimatult ajuvaba aegajalt, et see ei ole normaalne, ic. Aga see teda just huvitavaks teebki. Ja mina võin küll kindlalt väita, et ka ühe tõu piires võivad koerad olla no nii seinast seina, et lausa hämmastav. Ma olen sellest korra vist ka kirjutanud, et nt laagri lõpuks ma tunnen koerad enamasti ära. Kuigi neid võib olla oma paarkümmend koos aga nad on erinevad. Kaasa aitab ka kaelarihm nt aga mitte alati. Mingi nüanss käitumises, keres, vanuses, kasukas jne.
Nüüd ma jäin jälle jutustama aga ehk sa said oma küsimusele vastuse. Et siis tõuomaduste poolest on baas suureks dogihingeks olemas aga palju oleneb omanikust ja tema teadlikusest, ajast, võimalustest.
Ja eks nad ajapikku hakkavad omaniku temperamenti ka peegeldama, koos kasvatakse ju:).
tunnistan yles, et mina pole teinud. ausona. syydistan Kristiinat ikkagi :).
VastaKustutaaga shotlase haukumise tunneb kyll alati ara. ykspaev jalutasime tanaval ja yhes aias koer haugatas paar korda. mina ytlesin, et haugub nagu shotlane. ma tean, et siin shotlasi eriti pole ja neid paari kes on, ma tean kus elavad. piilusime yle aia ja oligi shotlane, parast saime veel teada, et pole jah kohalik, siia kylla soitnud natukeseks.