Pühapäev KUMUs

Tuttava kutsel sattusin siis lõpuks ometi KUMUsse! Aga juhtus nii, et samal päeval pakkus Hansapank kõikidele lahtisi uksi ja tasuta sissepääsu ning seetõttu oli muuseum rahvast pungil.
Pikad piletisabad pargi servani välja, külastajad imikutest kuni raukadeni. Pidevalt tuletati külalistele meelde, et maja on ülerahvastatud ja sisse pääseb täpselt nii palju, kui välja tuleb :D. Ja et välguga palume mitte pildistada.

Rahvast oli tõesti seinast seina, mõni klohmis last kui too näpuga pilti torkima läks. Mõni lasi lastel skulptuuride jalamil trallida. Mammid tegid kujude taustal pilte (välguga) ja kõigil oli tore päev:). No tegelikul ma ironiseerin natsa, ma ei mõista, mis muuseumitädid nii delikaatsed ja tagasihoidlikud olid. Olen oma arust suht palju reisinud ja muuseumides käinud ning alati tehakse karm märkus, kui keegi reegleid rikub. Ja lapsed, ma pole tige laste peale. Laps on laps, on emme-issi asi leida lapsele eakohane tegevus. Ma väsisin isegi seal ära, rääkimata siis 3-4aastastest, kes hullama hakkasid. See polnud päris ilus vaatepilt... Samas olen mina oma muuseumi"koolituse" saanud just nii noorelt alates aga joosta.. no andke andeks, mul sellises kohas küll ei lubatud :D. Käisime tädiga vabal ajal väga palju Tallinnas muuseumides, tädi tutvustas mulle ning vastas küsimustele kui neid tekkis. Mulle oli see nii suur elamus ja mõnus vaheldus! Ilmselt käisin suu lahti ja ahmisin "lokaatoritega" infot:). Vanamoeline ja padukorralik mina, eksole :P

Aga muuseum ise oli päris suur, 3 korrust täis kunsti + Rauad galeriis. Kõik sai ära vaadatud ja pea 4 tundi läks lennates. Kahtlustasin kohati, et arhitekt on olnud Karp`i õpilane, kuidagi nii palju mõjutusi. Midagi rahvusraamatukogust, midagi linnakast... või oli see materjal, mis nii tundma pani?! On hullemaid maju aga on ka ilmselt ilusamaid. Las ta siis olla. Mõned sisevaated olid küll kenad ja resto kõrval olev galerii võlus oma privaatsuse ja vaatega pargile.
Kunst pakkus palju rõõmu, suurem osa oli tuttav juba Toompea aegadest ja muudelt näitustelt aga oli ka väga üllatuslikke asju - nt nood 50ndate leninlikud monumentaalmaalid. Kohati isegi shokeeriv, poleks arvanud et nood on NII suured ja kuidagi mõjusad. Neid vaadates tekkis mõte, et ilgelt sürr oleks mõnd sellist eksponeerida loft tüüpi tehasekorteris nt:). Võiks päris hästi ehk mõjuda.

Kunagi võiks tagasi minna, kui rahvast vähem. Näitusepaigana ju ideaalne! Kadrioru pargi ülaosa on ka nii iliusaks tehtud. Trepikesed ja roosiaiad ja purskaev, vaata ja imesta. Väsitav, kuid meeleolude rohke päev oli.