... ja lõngapaine...

Lugesin ematehniku seiklusi mustrite maailmas ning tekkis äratundmisrõõm! Pool päeva on läinud ja ma poel midagi asjalikku teinud. Hakkasin alpakat kuduma (teie utsitusel, eksole :P) ja siin ma siin olen. Midagi nagu on ja pole ka. Tunne on, et koon kudumise pärast ja tulevikku sel tükil pole. Ei ole veel tekkinud seda tunne, et NÜÜD läheb lepse reega ja on kõik õige ja hea. Õudus. Kaua veel? Oleksk parem tuimalt Ragnat edasi pusinud... oleks ja poleks.


Edit: link oli vale!